Ilmunud artiklid

Imedest puudutatud Kleer Maibaum-Vihmar
Marika Makarova

Sopran tütarlastekooris Ellerhein, eeskujulik oivik ja tubli teismeline, Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse tudeng, lapsehoidja Saksamaal, lavakunstikateedri lõpetanu, näitleja Draamateatris ja vabakutselisena, hingamisõpetaja ja sünniterapeut, abikaasa ning 7-aastase Luise Mathilde, 3-aastase Paul Samueli ja suvel sündiva tüdrukutirtsu ema. Kõik see mahub üheainsa Kleeri sisse. Imeline, kas pole?

Hingamise ime
“Mul tuli ikka hästi palju aastate jooksul tagasi hoitud emotsiooni välja. Mäletan, et lihtsalt nutsin ja nutsin,” meenutab Kleer nüüd, viis aastat hiljem, oma esimest vabastava hingamise kogemust. “Aga pärast oli tohutult kerge tunne. Teadsin, et see on asi, mida tahan küll veel ja veel teha.” Ju siis oli naise sõnul tema jaoks õige aeg. Ehkki ka õde oli Kleerile rääkinud vabastavast hingamisest, sai utsitajaks hoopis üks pealtnäha tavaline bussisõit joogalaagrisse. “Mu kõrval istunud inimene rääkis sellest nii vaimustunult. Võib-olla ma polekski läinud, aga ta helistas ja küsis, kas ma ikka tulen ja lähme koos ja… See oli jube toetav.”
Täna teeb Kleer hingamist pea iga päev. “Sest see on mulle vajalik. See on midagi, mis seestpoolt lahti raputab, energia liikuma paneb, end vabaks laskma õpetab. Hingan, et kuulata, mis mu kehas toimub ja küsida, mida ma just praegu tahan.”
Vabastav hingamine aitab lõdvestuda ja lahti saada pingetest, õpetab tabama intuitsiooni ja tarkust enda sees ning leidma teadvuse sügavamatest kihtidest üles otsused, mis takistavad meil kogeda armastust, toetust ja küllust.
Kleer soovitab igaühel tegeleda mõne vaimse praktikaga, sest kui lasta end välisel maailmal palju mõjutada – mida me paraku teeme – on pärast ennast väga raske üles leida. Tunduvalt lihtsam on end iga päev “vormis hoida”.
Ise järgib ta Binnie A. Dansby välja töötatud teadliku hingamise meetodit, mille süsteemsus ja aastate kogemusega settinud põhimõtted sobivad naise põhjalikkuse ning sellega, et “kui mind midagi väga huvitab, tahan asja kohta kõike teada.” Vähetähtis pole seegi, et Binnie rühmas tundis Kleer end kohe kodus.
Hingamine toimub suu kaudu, katkestuseta, sujuvalt ja sügavalt rinna ülaossa, seanss kestab poolest tunnist tunnini ning kaasa peab hingama ka terapeut. Muul moel polegi Kleeri ütlust mööda võimalik protsessist osa võtta ja oma energiat liikumas hoida, sest hingamine ühendab ju kõiki selles osalejaid. Kui teraapiasse tulnul ja terapeudil on olemas ka taotlus – soov, palve, eesmärk – on veelgi suurepärasem. “Taotlus võiks olla kõigel, mida me teeme, sest energia pluss mõte loovad tulemuse. Kui energiale, mida me hingamise käigus liikuma laseme, lisada positiivne mõte, siis see mõte ärkab ning sa lähed ja viid ta ellu,” kuulutab kolmeaastase staažiga ja kohe-kohe diplomiga tunnustatud hingamisterapeut. Kliente hakkas ta vastu võtma kohe, kui terapeudiõppesse läks. “Mõned neist on jäänud siiani. Helistavad mingi aja pärast, et kuule, jälle oleks abi vaja. Eks esimesed ole ka hästi südamelähedased, sest ega see teiste toetamine alguses nii lihtne olegi. Väikeses rühmas teeme hingamist teist aastat, aga alustada oleks hea üks ühele, sest siis on rohkem aega jälgida teraapiasse tulnu hingamist ja selle käigus vallanduvaid protsesse.”

Sünnitervendamise ime
Minu pärimise peale, mis on endises, see tähendab teadliku hingamise eelses ja praeguses Kleeris teistmoodi, pahvatab ta: “Nüüd võin juba öelda, et ei olegi väga midagi.” Pärast väikest mõtiskelu aga teatab tuliselt: “Enesearmastuse puudumine endises Kleeris. Ja see on otseselt seotud sünniga. Sünd on elu suurim sündmus – sa sünnid kehasse. Muidugi on tähtis ka see, mis toimub emaüsas, aga seal olles tead, et oled kaitstud, soojas, toidetud. See aga, kuidas sind vastu võetakse, on põhjapanev. Mis asendis pidid meie emad sünnitama! Haiglas polnud nende jaoks ühtegi turvalist inimest. Sulle aga ei antud toibumiseks üldse aega. Nabanöör katki, kohe esimene hingetõmme, otsemaid ereda valguse kätte, sest kellegi asi polnud, et üheksa kuud olid sa olnud pimeduses, siis need laksud, et sa nutma hakkaksid, see hõõrumine ja pesemine. Tagatipuks tassiti sind veel ema juurest minema, ehkki see oli ainus keha, millest sa midagi üldse teadsid. Ja seal sa siis olid üksi… See kõik oli julm ja kohutavalt valus. Mis mõtted saavad niisugusest kohtlemisest sündida? Et siin kehas on paha olla, et see maailm on üks ohtlik paik, kus peab ise hakkama saama, et ma tegin oma tulemisega midagi väga valesti ja olen süüdi.”
Vabastava hingamisega saab neid negatiivseid ja ennast piiravaid otsuseid, mis me sünni ajal saadud kogemuste põhjal vastu võtsime, nagu ka neid negatiivseid mõtteid, mis meis sügaval peidus on ja mille olemasolust enamus meist teadlikki pole, tervendada. “Binnie meetodi puhul hingatakse üles rinnaossa, sinna, kus tegime oma esimese hingetõmbe. See aitab valla päästa mälestused, tajud, pildid, mis meiega sünni ajal toimus. Tunneme ära Tõe. Ja see, kui saad Tõest puudutatud, on väga võimas tunne. Kui hingata õigesti, on võimalik oma sünd uuesti läbi elada ning tervendada pingete teadvustamisega seda, mis meid siis traumeeris,” selgitab Kleer.

Armastuse ime
Miks me siia maailma sünnime? Ikka selleks, et jagada armastust. Kleer tahaks kogu hingest kõigile hõigata, et armastus on see, kui lased kõik oma energiad vabaks, väljendad ennast täiesti ausalt, ütled mida tahad. “Sünnist saadik on meid aga pandud tundma ja uskuma, et armastus on see, kui mõtled eelkõige teiste peale. Me anname ennast ära – lastele, perele, lähedastele, tööle ega kuule ennast enam üldse. Kohustus ainult teiste peale mõelda on meisse nii sisse juurdunud. Miks me seda teeme? Sest tahame armastada, see aga on ainus viis, kuidas me seda teha oskame. See enese eitamine võiks ükskord ometi ära lõppeda,” õhkab ta südamest.
Armastust teistele jagab Kleer mitte ainult iseenda kuulamise ja jaatamise kaudu, vaid ka reikit – Jaapanist maailma jõudnud kätega tervendamise kunsti – vahendades, just oma kahele põnnile. “Panen lastele ikka käed peale. Seegi on armastuse energia. Ent ma olen seda meelt, et reikipühitsuse saanuna või mitte, kui tead, et sinu jagatud armastus tervendab, siis ta seda ka teeb.”

Keha ime
“Sa oled vabastava hingamisega tegelenud juba mõnda aega, oled sa nüüd täiesti puhas?” – “Hm, ma ei usu. Midagi tuleb ikka välja. Teiseks oleme me kõik omavahel ühendatud, me ei ole üksi. Paljud kaebasid Gruusia sõja ajal erinevaid hädasid. Kes jäi haigeks, kes ei saanud magada, kellel oli midagi muud… Võime ju öelda, et mis meil sest, see on kaugel Gruusias, aga meie kehad reageerivad. Minu jaoks saab siiski enamus asju alguse mõttepuhtusest.”
Mis aga kehasse puutub, siis on Kleer veendunud, et keha tuleks toime ka igasuguste jubedate haigustega, kui poleks nii ära solgitud. Ise pole ta puhastavaid paaste kavatsustest hoolimata pidanud. “Ikka olen olnud kas rase või imetanud.” Enne praegust lastki käis paastusoov peast läbi, ent sinna see jäigi. “Tegelikult on need ju mõistusega öeldud mõtted. Olin terve suve endaga ja inglitega hästi palju tööd teinud, nii et arvan, et mu keha oli uue elu vastuvõtmiseks puhas.”
Punast liha Kleer ei taha, rämpstoitu süüa ei saa, sest sees hakkab keerama, alkoholi pole ta joonud aastaid. Selleks puudub ka igasugune vajadus. Purjusolemisest kujuteldavat ekstaasi ja rõõmu võib ta teadliku hingamisega tunda iga päev. Ilma pohmelli põdemata. Suitsugi ei tee ta enam ammu. Ka magusaisu haihtus suurel koogi- ja kohvisõbral seekord esimeseks neljaks raseduskuuks täiesti. “Magus on tõesti midagi, mida pole üldse vaja. Kui mul vahest mõte tumedast šokolaadist siiski tuleb, lähen küll kohe põlema. See isu on tagasi. Ja las ta olla.”
Sünteetilisi ravimeid ei tarvita kunagise tabletineelaja pere juba mõnda aega. “Homöopaatiliste ravimite toetust võtan ikka jätkuvalt vastu.” Ja see “toetuse vastuvõtmine” kõlab tohutu armsalt. Poeg Pauliga pole Kleer arsti juures käinud, tütar Luise on küll vaktsineeritud, aga ema sõnul on homöopaatiaga võimalik keha õnneks sinna tulistatud mürkidest ära puhastada.
Ka liigutamisest peab ta lugu. Tegi kunagi usinasti joogat, enne praegust lapseootele jäämist igal hommikul Viit tiibetlast. Ja kui keha peaks praegu venitamist tahtma, on Kleeril selle tarvis harjutused omast käest võtta – käis ta ju Pauli ajal rasedate joogas ja oskab oma keha kuulata.

Inglite ime
Juhtus see, inglitega kohtumine, mõne aasta eest Käsmus olles. Sealse meremuuseumi peremehe kodus esimest korda inglikaarte nähes tundis Kleer lisaks üllatusele – “Kas tõesti on võimalik, et selline asi olemas on!” – ka mingit kirjeldamatult erilist tunnet, mida tänini mäletab.
Oma inglitega ta ei räägi ega ka näe või kuule neid, ent tunneb ja tajub nende kohalolu. “Nad on niikuinii kogu aeg meie juures ja see on juba meie endi teha, kas me võtame nendega kontakti või ei. Kui aga olen seda teinud ja nende peale mõelnud, hakkab mul tohutult hea. Ja tean kohe, mida või keda selle eest tänada. Aja jooksul hakkad märkama seaduspärasust, millal nad ilmuvad. No näiteks siis, kui tulevad väga head mõtted. Õudselt tahaks küll öelda, et näe, haudusin need ise välja,” kihistab ta lõbusalt, “aga kõrgemad mõtted tulevad ikka kõrgemalt poolt.”
Kleer julgustab kõiki lubama endale näha “pildi taha”, sest kui sead endale piirid, et minuga juhtuvad vaid need ja need asjad, mitte aga midagi muud, siis ei annagi sa heale energiale võimalust endale külla tulla. “Aga inimeste võimed on ju tegelikult piiritud!”

Sünni ime
Nagu ta enda omadki…
Luise Mathilde tuli ilmale keisrilõikega, sest sünnitustegevus ei hakanud pihta. “See oli nii jube kogemus, et sa ei taha sellele, kes su kõhus on, iialgi midagi sarnast. Aga kuna mul on olnud ka teistsugune sünnitus, siis olen mingi osa sellest karmist katsumusest oma tütre jaoks ära tervendanud. Vähemalt on tal info, et ka teisiti on võimalik.”
Paul Samueli kandmise ajal tegeles Kleer juba hingamisega ning nägi Binnie koolitusel, mida sünd tähendab. “Poja sünnitusel hingasime nii et seda nägu. Mees, toetaja ja mina. Emakakael, mis eelmine kord ei avanenud, avanes nüüd suurema vaevata. Kui tead, kuidas need asjad käivad, et avad endal kõigepealt kurgu, lõualuu… ning lõdvestud, siis see lihtsalt toimub kergemini.”
Aga saab veel paremini, on Kleer kindel. Seekord plaanib ta kutsuda sünnituse juurde endisest rohkem toetajaid ehk hingamisõdesid, nagu ta neid kutsub. Ja sünnitada kodus. “Kas teadliku hingamise toel valutult?” – “Tõenäoliselt on see võimalik. Binniel igatahes oli. Asi pole selles, kas valutult või mitte, sest valu pole muud, kui tagasihoitud energia, mingi hirm, midagi, millele ütled ei. Kui oled sellest teadlik, pole valu enam valu, vaid energia. Ja siin ongi vahe – võid selle kohta vabalt öelda ka ekstaas, sest oled iseendaga nii kontaktis, et suudad öelda valule jah ja selle siis lahti lasta.”
Kui tal poleks neid läbielamisi, ei saaks ta olla hea terapeut, on Kleer kindel. Keeruline oleks ju teisi mõista. Sellepärast ongi ta jätkuvalt tänulik kõikidele kogemustele. Olgu need kui piinarikkad, vaevalised ja rängad, ning lohutab end, et kuna ta tahab õpetada, siis ta peabki kogema. “Ikka öeldakse, et sa õpetad seda, mida sul endal kõige rohkem õppida on vaja.”
Hetkel on tema jaoks aga kõigest kõige tähtsam anda oma veel sündimata tütrele edasi tunnet, et ta on kaitstud, toetatud ja armastatud. “Ehkki sünnitamine on üks kõige loomulikumaid asju, väärib tulevane ema ikkagi igakülgset tuge, sest ainult siis saab ta saata enda sees olevale lapsele infot, et maailm on tulemiseks ja olemiseks turvaline paik. Laps aga saab sündides hakata kohe jagama seda, milleks ta siia tuleb,” mõtiskleb Kleer ning lisab südame valutades: “Oleks see nii, oleks maailm palju tervem!”
Vastupidiselt ühiskonnale, mis ei suuda paljus veel teadvustada, et iga siia tulev uus hing on tähtis, kuna hakkab “oma mõtteid meie süsteemi kiirgama”, on Kleeri abikaasa Ingomar oma ülima hoolivusega näidanud, kuidas tuleks tulevase ema eest hoolt kanda. Ja see on super!
Kui ta midagi veel tahaks, siis tähistada uue tulija sündi ühe suure rõõmupeoga, sest vastsündinuist peegelduv meeletu energia ja vibratsioon lihtsalt on pühitsemist väärt.

Vaatan teda ja mõtlen – last ootav naine on tõepoolest tõeline madonna, sest kiirgab kõike seda, mis nii ürgselt püha on.

Kleeri 11 tähtsat asja
1) Jumal, Algallikas, Armastus.
2) Perekond.
3) Sünnitoetus. Kõik lapsed, kes sünnivad, väärivad imetlust, austust, teadlikku vastuvõttu.
4) Õpetaja.
5) Sõbrad. Neilt saan kõige tumedamatel hetkedel valgust.
6) Vesi. Välispidiselt ja seespidiselt. Puhastaja, tervendaja.
7) Ühenduse, üksolemise kogemus. Inglid, haldjad ja muud olendid vaimsest maailmast.
8) Lilled. Annavad kinnitust maailma täiuslikkusest.
9) Vaikus.
10) Hingamine. Sest hingamine on elu.
11) Keha. Meie ustavaim kaaslane ajas ja ruumis.

Mõte on see, mis loeb
Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et võin usaldada protsessi. Ehk siis elu. Olen väga õnnelik, et selline mõte mind külastab, sest vajadus tema järele saabub tavaliselt siis, kui tunnen end eriti “kitsas” kohas olevat. Siis on vaimustav, kui meel suudab mind õnnistada toetava mõttega, et võib usaldada elu protsessi. Siis saan lõdvestuda ja nautida kogu olukorda. Ilma hinnanguteta. Lihtsalt.

Mõtiskleb hingamisterapeut Kleer Maibaum-Vihmar

Paljud meist on saanud juba sündides väga ekstreemsete ja eraldavate kogemuste osaliseks, ning ausalt öeldes piisab sel ajal tehtud otsustest, et mitte kunagi enam usaldada midagi elusarnast, tõeliselt kirglikku ja väestatut.
Kui palju kordi elus oled sa tundnud suurt ja veidrat puhangut oma kehas, sellele aga mitte järgnenud, sest tolle puhangu peale on automaatselt tulnud mõte – see pole turvaline? Kui tihti oled tahtnud teha midagi ja ennast siis peatanud, sest tunded, mida hakkad tundma, on teistsugused kui sa harjunud oled?
Mis on üldse see, mida me turvaliseks peame? Kas pole see midagi, mis on harjumuspärane, kindel? Aga tugevad tunded kehas, mida kogeme näiteks valuna, ebamugavusena? Või intensiivne vihapurse pärast piinlikku olukorda? Kas see tunne tundub sulle turvaline kui ta sind äkki tabab?
Kuidas üldse saavad sellised asjad meid n-ö äkki tabada, kui me teeme kõik mis võimalik, et hoida oma tunded kontrolli all? Ega saagi. Ükskord pressib eluenergia ikka end läbi ja Jumal tänatud, sest me oleme võimsad, vägevad armastuseolendid, kes ei saa oma lakkamatult rünnakut ootavates hirmunud kehades elada tervete ja õnnelikena.
Teades, et oleme saanud hakkama millegi nii vägevaga nagu seda on endale keha koosloomine, tundub tegelikult uskumatu, et me üldse siin veel midagi kardame. Aga tegelikult on otse vastupidi, kas pole? Me käime ringi ja usume, et oleme kellelegi ohtlikud, et oleme midagi valesti teinud, halvad, pole teretulnud, oodatud, kuuldud, märgatud ja toetatud, et peame kõike üksi tegema jne, jne. See uskumustejada on masendavalt pikk. Ja enamasti ei vaevugi me küsima, kas see on üldse tõde meie kohta.
Tahaksin esitada lihtsa küsimuse – millises maailmas eelistaksid sina elada? Kas sellises, mis usub neid eelpool kirjeldatud mõtteid või hoopis sellises, kus iga inimene teab, et ta on hea, teretulnud, mõistetud, heaks kiidetud, armastatud? Et tal on õigus olla siin ja väljendada oma tõde, et ta on oma olemuselt süütu ja puhas. Ja et me teeme seda kõik koos ja oleme siin selleks, et üksteist toetada. Oo jaa! Ja et kõike on külluses. Eriti armastust! Kuidas on? Millise maailma sa valiksid?
Kui esimese, siis olgu pealegi. Oled väga teretulnud midagi muud lugema. Kui teise, siis asugem kohe asja kallale. Võtkem paber ja pliiats ja kirjutagem: Ma olen kaitstud oma kehas, ükskõik, mida ma ka ei tunneks. – Kuidas on? Kas usute? – Nüüd edasi: Kõik on siin selleks, et mind toetada. – Hmmm, no ega ikka ei ole küll. – Ja veel: Kõik mu tunded on teretulnud. – Nalja teete või? Ma olen oma elu autoriteet. Einoh, nüüd läksite tõesti lolliks! Ma olen süütu ja kõik on kaitstud koos minuga. Ei ole!!!!! – Me teeme seda koos. – Ei tea mida??? – Ma olen vaim imeilusas kehas. – Mis asi see vaim veel on? – Nii. Kumba häält sa usud? Ja mis saaks, kui sa päriselt võtaksid vastu kogu tõe enda kohta siin planeedil Maa? Tee proovi. Alusta kohe täna.
Kirjuta järjest, nii sageli kui saad, ühte positiivset afirmatsiooni ja pane selle kõrvale kirja kõik, mida su meel selle kohta ütleb. See on huvitav juba ainuüksi selleks, et märgata, mida me üldse mõtleme, mis toimub vahetpidamata meie peades. Kirjuta niikaua, kuni tunnetad tõe puudutust. Ja su maailm ei ole kunagi enam sama. Sa märkad, et hakkad usaldama.
Meie mõte loob meie kogemuse. See, millesse sa usud, seda sa ka lood ja elad. Miks mitte siis valida mõtted, mis toovad meile rõõmu ja rahu? Sest me pole meie mõtted. Me pole ka meie tunded. Meie oleme need, kes valivad, mida mõelda nende tunnete kohta. Meie oleme loojad.
Me kõik võime olla õnnistatud sellega, et suudame kõige intensiivsematel hetkedel oma elus jääda kõrgema mõtte juurde. See on puhas treenimise asi. Ja luua seeläbi, tänu energiahulgale, mis on intensiivistunud, veel rohkem selle mõtte kogemist oma elus. Ning ühel hetkel märkad, et väga intensiivsel hetkel mõtled sa eneselegi ootamatult, et ma olen ju täiesti kaitstud. Või siis tohutu häbi tundmise hetkel tuleb sulle meelde, et oled ju oma olemuselt süütu. Ning kõik muutub. Sa ei loo enam masendust ega tooda juurde hirmu, vaid lood veel rohkem turvatunnet ja süütuse kogemist. See, millele sa tähelepanu pöörad, see kasvab!
Kasvagu teis kõigis, kes te seda praegu loete, mõte, et meil on õigus olla siin, väljendamas oma tõde!
Jõudu oma meelega sõbraks saamise teekonnal!

Mõtiskleb hingamisterapeut Kleer Maibaum-Vihmar

Armasta ennast

Olin täna fotograafi juures. Sellesama ajakirja jaoks pilte tegemas. Kogesin häbi ja süüd ja kurbust ja valu ja viha. Ja ka tänu ja rahu. See tunneteskaala oli tõepoolest lai. Mõtlesin muu hulgas mõtteid, et olen inetu ja keegi pole eales minuga rahul. Ma ei saa piisavaks iialgi.

Mõtiskleb hingamisterapeut Kleer Maibaum-Vihmar

Kusagil fotosessiooni keskel hakkasin nutma ja võtsin vastu otsuse, suhteliselt alateadlikult, et see on okei olla selline nagu ma olen ja tunda kõike seda, mida ma tunnen ja mõelda enda kohta asju, mida ma parasjagu mõtlen. Sest ma pole ükski oma mõte. Mina olen see, kes valib, kuhu oma energia suunata ja mida mõelda. Ja ma otsustasin, et võin ennast armastada, täpselt sellisena nagu ma olen.
Olen viimasel ajal tegelenud eneseväärtustamisega. Oi, see on raske teema. Vahel olen leidnud end sügavast meeleheitest ning mõelnud, et sellisest madalast enesehinnangust ei ole selles elus kohe kuidagi võimalik välja ujuda ja et kas siis on ikka mõtet üldse edasi…
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Aga sellepärast, et ma tean, et enamus inimesi vaevleb sellesama teemaga. See on aga niivõrd piinlik ja isiklik, et sellega nähtavale tulla pole kuigi kerge. Tihti iseendagi jaoks nähtavale tulla. Aga kui tuled, siis oled sa vaba.
Lugesin täna D. Virtue raamatut indigolastest. Seal ta väidab, et need lapsed ei kannata valet. See haakis minuga otsekohe, sest mälestus sellest, kuidas mulle omal ajal tundus, et tuleb lakkamatult valetada, oma tunnete, oma mõtete kohta, nii et lõpuks ei saanud ise ka aru, kus need sinu ja kus need pealesurutud mõtted on. Neid oli eriti puberteedieas nii palju, et oleks tahtnud lõhkeda. Leida aga keegi, kellega sellest rääkida või üldse lubada endale tunnistada, et sinu sees toimub nii paljut, oli sel hetkel väljaspool minu teadlikkust. Ilmselt sündis ja sünnib seesugune asi paljudega ning just tundlikumatega, nagu indigolapsed kahtlemata on.
Miks on nii tavaline, et inimesed ei räägi oma tunnetest? Istutakse ühes seltskonnas, ollakse tegelikult head sõbrad, aga sellest, kuidas keegi ennast parasjagu TEGELIKULT tunneb, reeglina ei räägita. Sellest ei saada teinekord ka ise täpselt aru, mis siis veel teistega jagada. Räägitakse kõigest muust, aga mitte sellest, kes on siin, kes hingab ja tunneb ja kogeb just praegu midagi. Me pole harjunud seda tegema, suured tunded on “ohtlikud“ või lausa “ebanormaalsed“. Sellised mõtted juhivad meid vägevalt. Et ennast avada, on vaja alkoholi või lausa muid aineid… ainult et siis ei ole me enam päris “kohal“.
Olla “kohal“. Mida see tegelikult tähendab? Kuidas tulla täielikult “kohale“? Olen aru saanud, et see on täielikult kehasse tulemine, kõigi oma osadega, olla terviklik, kogeda just siin ja praegu seda, mis on, mida tunnen ja mõtlen. Selleks võib kasutada igasuguseid praktikaid, mina tahaksin tuua teieni ühe harjutuse, mida Algallika töös kasutatakse ja mida ma pean äärmiselt tõhusaks. Need on nn kolm keskendavat küsimust: mida sa tunned oma kehas, mida sa tahad praegu väljendada ja millist tulemust sa tahad luua ehk mida sa tahad.
Niisiis: kuidas sa ennast tunned oma kehas praegu? Lihtsalt hinga sügavalt, ühendatult rinna ülaossa ning vaata ja tunneta, kuidas su keha ennast tunneb. Alusta varvastest ja liigu vaikselt ülespoole, vaata, lihtsalt jälgi. KUULA! Märka seda energiat, mis liigub su kehas. Siis kuula edasi, mida sa tahad väljendada, öelda või teha just praegu. Vastused võivad olla üllatavad, aga samal ajal ka väga vabastavad ja tervendavad. Jätka hingamist. Mida sa tahad praegu, millist tulemust tahad luua? Tulemuse määrab meie tahe, eesmärk. Olles täielikus kontaktis oma kehaga, tulevad vastused kiiresti ja võivad meid tõepoolest rabada oma siiruse ja ootamatusega.
Kui elame oma sisemise tõe järgi, oleme enda soovide osas ausad, saame me olla tõeliselt õnnelikud, muidu on ikka ja alati kusagil mingi tunne, ja ka teadmine, et see pole see. Kui sa tõeliselt tead ja märkad, mida sa tunned, siis tajud seda energiat, mis lakkamatult su kehas liigub, siis on ehk lihtsam tulla selle juurde, et sa saad valida, mida sa mõtled, mis sind toetaks kõige enam. Nii nagu juhtus täna minuga. Ma valisin öelda selle kohta, et ma armastan sind, Kleer, ükskõik, mis sa teed või milline parasjagu oled. Ja see on, ma usun, kõige parem kingitus, mille me endale saame teha – võtta end vastu, armastada ennast, isegi kui meel hindab su täiesti vastuvõetamatuks ja ebanormaalseks.
Tulgem kohale ja armastagem endid täpselt sellistena nagu oleme!