Perfektsionistil on endale liiga kõrged ootused ja seetõttu ei saa ta olla kohal.  Väline mulje on tähtsam kui tegelik elu ja fassaadi nimel on vaja kogu aeg pingutada. Kogu aeg on vaja midagi paremaks teha, kogu aeg on vaja saavutada. Sisemine tung sebida ja asjalik olla ei võimalda kogeda kohalolu.

Kohalolu tähendab endaga kontaktis olemist ja see muudab meid ausamaks. Kohalolu tähendab, et me ei hakka elule vastu ja ei püüa teisi kogu aeg parandada. Kohalolu aitab näha, mis minu elus päriselt toimub. Kui me ei hakka vastu, siis saame jälgida olukorda ja seda adekvaatsemalt hinnata. Saame aru, mis minu sees tegelikult on.

Kui meie ootused teistele on liiga kõrged, siis oleme oma suhetes pidevalt rahulolematud. Oleme pettunud, kui laps kes on alati esimene, jääb teisele kohale. Samas ootame, et laps kasvaks õnnelikuks ja edukaks. Oleme solvunud, kui partner unustas poodi minna. Samas ootame, et ta alati mõistaks ja toetaks meid. Oleme rahulolematud, kui meie kanda on suhtes liiga palju. Samas ootame, et abikaasa oskaks ära arvata meie mõtteid ja vajadusi. Meie ootused on vastandlikud ja ebarealistlikud.

Kui me eeldame, et teised inimesed oleksid veatud, siis ei armasta me neid tingimusteta. Me sunnime oma lapsi tagant arvates, et see on julgustamine. Me kritiseerime partneri eksimusi, uskudes et see aitab tal ennast muuta. Ometi on meie sees sügaval igatsus, et meid armastataks ja aktsepteeritaks tingimusteta vähemalt ühe inimese poolt. Saame alustada sellest, et õpime leppima enda ja teistega sellisena nagu oleme.