Täiuseihalus ei väljendu ainult töövaldkonnas. Kui meie ootused teistele on liiga kõrged, siis oleme oma suhetes rahulolematud. Oleme pettunud, kui laps kes on alati esimene, jääb teisele kohale. Ootame, et laps kasvaks õnnelikuks ja edukaks. Oleme solvunud, kui partner unustas poodi minna. Ootame, et ta alati mõistaks meid. Oleme rahulolematud, kui ta meie kanda on suhtes liiga palju. Ootame, et abikaasa oskaks käigupealt lugeda meie mõtteid.

Kui me eeldame, et teised inimesed oleksid veatud, siis ei armasta me neid tingimusteta. Me sunnime oma lapsi tagant arvates, et see on julgustamine. Me kritiseerime oma partneri eksimusi, uskudes et see aitab tal ennast muuta. Ometi on meie sees sügaval igatsus, et meid armastataks ja aktsepteeritaks tingimusteta vähemalt ühe inimese poolt. Võiksime alustada sellest, et õpime leppima teistega sellisena nagu nad on.

Perfektsionism toidab ebarealistlikke ootusi ja ei lase meil olla kohal.  Kuklas ketrab mõte, et teine ei armasta mind, kuna ta tegi midagi valesti. Või ei suuda me pühapäeval korraks lõdvaks lasta, sest külmkapp on juba kuu aega puhastamata. Või ei saa me korraks kallima kaisus istuda, sest üks email on vastamata.

Kohalolu tähendab, et lubame asjadel olla nii nagu nad on. Me ei hakka elule vastu ja ei püüa teisi kogu aeg parandada. Kohalolu aitab näha, mis minu elus päriselt toimub. Kui me ei hakka vastu, siis saame jälgida olukorda ja seda adekvaatsemalt hinnata. Saame aru, mis minu sees tegelikult on. Mõnikord saad sa teada, et oled väga ärev. Selle asemel, et hakata ennast süüdistama, võid hoopis mõelda lahenduse peale. Mida ma saan praegu teha, et rahuneda? Mida ma võiksin enda harjumustes muuta, et minu elu oleks voolavam ja pakuks rohkem rahulolu?