Töönarkomaania on sõltuvus, mis on justkui auasi. Juba Tammsaare ütles, et tee tööd siis tuleb armastus. Arvestades tänapäeva istuvat eluviisi tuleb hoopis infarkt. Suhted laste ja partneriga kannatavad, kuna töönarkomaan on enesekeskne; tööhoolikuga on raske arvestada, sest tema töö ei lõpe kunagi; ta ei oska puhata ega perele keskenduda, sest töö on kogu aeg nutitelefoniga kaasas; ta ärritub kergesti, sest töö tekitab stressi jne.

Töösõltuvus on sarnaselt spordisõltuvusele sõltuvus, milles me ei oska näha kui reaalset ohtu tervisele ja perekondadele. Ometi mõjub töönarkomaania lähisuhetele sama hävitavalt nagu alkoholism. Sarnaselt alkoholisõltlasele on ka tööhoolikul tsüklid ehk perioodid kus sõltuvus on aktiivne ja pausid, kui elurütm aeglustub. Sõltuvuse süvenedes töömaania perioodid pikenevad ja pausid lühenevad.

Anni oli noor ja andekas. Kõik mis ta ette võttis, sai alati perfektselt ja kiiresti tehtud. Ta haaras kinni igast heast tööotsast, mis pakkus uusi väljakutseid. Need võimalused andsid talle jõudu ja innustasid edasi liikuma. Töö lausa lendas tema käes. Aastate jooksul sai Annist suurfirmajuht, keda kadestati ja imetleti. Ta töötas kõik nädalavahetused ja sageli ka puhkuse ajal. Kuid sisimas oli Anni pidevalt endaga rahulolematu ja ta ei saanud aru, miks. Väliselt oli ju kõik olemas.

Töösõltlane väärtustab ennast ja teisi läbi saavutuste. Tema jaoks on välised asjad nagu saavutused, positsioon, diplomid, varandus ja karjäär edu sümbolid. Ta võrdleb ennast kogu aeg teistega ja ei suuda tunda rahulolu sellest mis tal on. Alati on keegi, kellel on veel rohkem või kes on teinud rohkem. Tööhooliku jaoks on tavaline näriv tunne, et ma ei ole panustanud piisavalt, mul ei ole veel piisavalt palju raha, mul ei ole veel piisavalt head positsiooni. Ta on perfektsionist, kes ei suuda olla saavutatuga rahul.

Anni tundis, et kui ta oli tööl, siis oli ta VAJALIK ja oli KEEGI, ta ei istunud kunagi käed rüpes. Kui mõni projekt oli edukalt läbi saanud, tundus Annile, et elu on järsku tühi ja mõttetu. Ta läks koju ja avas veinipudeli. See oli ainus, mis aitas tal lõõgastuda. Peatumine võrdus mitte olemas olemisega. Ta ei lubanud endal kunagi nautida töö vilju, pikemalt puhata. Alati leidis ta endale kiiresti mõne asendustegevuse, kuna tema identiteet oli seotud tööga. Töö oli tema parim sõber, tema jumal ja ülemus.

Tööjumal on karm perfektsionist, kes ootab sõltlaselt alati maksimumi. Tommy Hellsten on öelnud: „Kuna Valesangarit ei ole kangelastegude ja välise hiilguseta olemas, siis peab tal olema võimalus iga pool esimene olla, või muidu on ta kadunud. Seetõttu on igasugune kriitika Valesangari jaoks väga valus ja ta pingutab kogu hingest et seda mitte kogeda. Isegi mõni väike äpardus paneb teda sisimas tundma, et mitte ainult tegu vaid TEMA ISE on vale.“

Sõltuvuse arenedes muutub perfektsionism inimese kinnisideeks, et kõik mis on temaga seotud peab olema veatu. Nii tema enda tegevus kui ka teda ümbritsevate inimeste käitumine ja välimus peab olema täiuslik. Ta usub, et veatus pakub talle kaitset, see on justkui kilp, miks kaitseb välismaailma rünnakute eest. Kuid täiuslikkus ei ole inimesele ja kogu loodusele omane iseloomujoon, seda on võimalik saavutada vaid hetketi.

Mida edukamaks Anni sai, seda enam ta koges, et töö oli ainus mille peale sai alati kindel olla. See oli alati käepärast, kui ebamugavad tunded üles kerkisid. Järjest sagedamini mõtles Anni, miks tal ei ole perekonda ega toredat meest, kellega lapsi saada. Kõik tema klassiõed olid juba abileus ja kasvatasid lapsi. Anni aga liikus karjääriredelil muudkui ülespoole, teda võis näha ajakirjade esikaantel, kuid isiklikku elu tal ei olnud. Olid mõned lühikesed suhted, aga ükski neist ei kestnud üle kuue kuu. Pealegi olid need mehed kas sõltlased või muidu memmepojad. Tööst oli saanud Annile truu ja kindel partner, mis pakkus leevendust sisemisele rahulolematusele.

Tööhoolik ei talu, kui lähedased hakkavad tema tähelepanu nõudma. Ta ei mõista, miks kodused kogu aeg virisevad. Töösõltlane usub siiralt, et rabab ja pingutab 24 h ainult perekonna nimel. Ta arvab teadvat, et teised ootavad temalt nii suurt eneseohverdust.

Sageli on väga isiklikud suhted töösõltlasele pigem tüütud ja lämmatavad. Teda väsitavad inimesed, kes tahavad rääkida tunnetest, vajadustest, sellest mis praegu hinge kriibib. Tööhoolikul ei ole aega ega energiat lähedastele suhetele.

Selle asemel on tal hulk pinnapealsed suhteid kus saab teha nalja, koos pidu panna, rääkida tööst või reisidest. Nendes suhetes saab ta säilitada endast eduka inimese müüdi ja oma hinge ei lase ta kellelgi näha.

Sõltuvuse progresseerudes kaotab ta järjest enam kontakti enda ja ümbritsevaga. Kui tal juhtub olema perekond, siis pere jaoks on murtud lubadused, üksildased nädalavahetused või ekraani jõllitav lapsevanem tavaline ja normaalne nähtus.

Lähedaste suhete asemele tekivad töösõltlasel sekundaarsed sõltuvused, mis ei tüüta, ei nõua ega vaja temalt midagi. Need on tegevused, mis on alati käepärast nagu näiteks internet, seks, sport, alkohol, söök, maiustused jne.

Anni oli kogu aeg väga kiire. Ta jäi sageli igale poole natuke hiljaks, kuid vabandus oli alati võtta –„ tööd on palju“. Ta ei osanud arvestada enda aja ega energia ressurssidega. Kui Anni sai kokku mõne tuttavaga ja see küsis, kuidas läheb oli vastus alati üks ja sama: „Kiirelt. Jube palju tööd on viimasel ajal.“ “. „Viimane aeg“ oli aga kestnud juba palju aastaid. Kui mõnel perekonna sünnipäeval saadi kokku pidi Anni alati varem ära minema, sest tööjumal juba ootas.

Mõni tööhoolik on dramaatiline kurtja ja ohkija. Esimesel võimalusel räägib ta pikalt ja laialt, kui palju tal on tööd, kui kiire tal on ning lõpus tunnistab ohates, „Ma ei suuda enam, ausõna“. Ta usub siiralt, et kui ta rügab ennast säästmata, siis peetakse temast rohkem lugu.

Anni oli peres kõige vanem laps, kes õppis maast madalast, et tähelepanu tuleb välja teenida. Ema töötas kolhoosis lasteaia kasvatajana ja isa oli loomaarst, nad olid keskendunud pere ülalpidamisele ja töökohustustele. Anni oli iseseisev ja andekas tüdruk, just selline keda ei pidanud palju õpetama ega aitama. Vanematel oli temaga lihtne. Lasteaias olid tema joonistused parimad, koolis olid tal kõik viied. Anni mäletab, kui loomulik see tema jaoks oli, et ta hoolitses ka kahe noorema venna eest, andis neile süüa ja pesi põrandaid enne kooli minemist. Vanemad said Anniga kiidelda töökaaslaste ees, kuigi väga ruttu muutus Anni tubli olek normaalseks ja seda ei peetud enam mainimise vääriliseks. Anni sai aru, et tähelepanu ja kiituse nimel peab veel rohkem vaeva nägema.

Töösõltlase lapsepõlv. Selline laps kasvab tihti peres, kus tegemine võrdub olemine ja ta ei õpi ennast väärtustama. Tihti juhtub ka nii, et positiivsest tähelepanust ilma jäänud perekonna „must lammas“ hakkab täiskasvanuna otsima heakskiitu läbi saavutuste. Lapsest kasvab nö „töökangelane“, kes teeb hetkegi kõhklemata ületunde ja kellel üks töö ajab teist taga. Kuid hoolimata saavutustest ei koge ta rahulolu, ega piisav olemise tunnet.

Aastad möödusid ja ühel päeval avastas Anni, et ta on juba 40 aastane, tal ei olnud lapsi ega partnerit. Ta oli armastussuhe tööga. Aastad olid mööda läinud karjääri nimel, tervis hakkas juba tõsiselt streikima. Hiljuti avastati Annil raske haigus, mis naelutas ta koju, ta langes depressiooni, sest elu oli järsku kaotanud mõtte.

Tööhoolik ei tea, kes ta tegelikult on, sest tema identiteet on töö. Tal on nõrk kontakt enda sisemaailmaga. Töösõltlane elab pidevas fantaasias, et kui ta jõuab karjääris piisavalt kaugele, siis saab ta lõpuks puhata ja nautida majanduslikku iseseisvust. Ta kujutab ette, et alles siis saab ta olla endaga rahul, kuna ta on piisavalt saavutanud. Ta elab tulevikus, kogu tema elu joondub, SIIS, KUI järgi. Kahjuks ei jõua ta kunagi pärale, kuna kõik tema enda valikud viivad teda eesmärgi juurest kaugemale.

Tervenemine. Töönarkomaania on tõsine sõltuvus ja seetõttu on teadvustamine kõige esimene samm. Tööhooliku peamine tunnus on pidev kiirustamine, vaba aja puudumine, sest see on täis planeeritud ja ülikõrge saavutusvajadus. Tervenemise tee algab töösõltuvuse tagajärgede tunnistamisest ja otsusest muuta enda elu. Sõltlasel on vaja luua uued positiivsed harjumused ja hobid, mis on ilma nähtava tulemuseta nagu näiteks mediteerimine, matkamine, lugemine jne. Nähtava tulemuse puudumine aitab lasta lahti saavutamise vajadusest.

Tervenemiseks vaja õppida aeglustama oma elurütmi. Aeglustudes tekib sõltlastel tavaliselt tugev sisemine ärevus. Ärevuse põhjustega tasub tegeleda teraapias või enesearengu gruppides, kus õpetatakse muutma negatiivseid uskumusi ja aktsepteerima oma tundeid. Ärevust aitavad leevendada ka hingamisharjutused, jooga, füüsiline treening ning samuti alternatiivsed vahendid nagu TRE võimlemine, shindo, tai chi jne.

Paraku on nii, et libastumine käib igasugusest sõltuvusest tervenemise juurde. Seetõttu pea alati meeles, et nõrk ei ole mitte see kes kukub, vaid see kes püsti ei tõuse.

KÜSIMUSTIK: Kas sa oled töösõltlane?

1. Kas sinu tööharjumused põhjustavad sulle eraelus probleeme?
2. Kui palju tunde sa kulutad nädalas tööle ja kui palju aega veedad sa perekonna ja partneriga?
3. Kas sul on raskusi seda tööle ajalisi piire ja lõpetada tööpäev õigel ajal?
4. Kas sul on raskusi nautida töö tulemusi ka siis kui oled hästi tasustatud ning oma töövaldkonnas kolleegide poolt austatud ja imetletud.
5. Kui sageli sa muudad töö tõttu kokkuleppeid ja lubadusi endaga, pereliikmete või sõpradega?
6. On sul raskusi töö delegeerimisega ja töö mõneks ajaks kõrvale panemisega?
7. Kas sa võtad puhkamiseks aega? Kuidas on sinu tööharjumused mõjutavad puhkuseperioode ja vaba aega?
8. Kui kerge on sul puhkepäevadel eemalduda arvutist, telefonist ja kõigest muust mis sind seob tööga? Teed sa nutimaailmavabu päevi?
9. Kui palju lased sa end puhkepäevadel segada tööga seotud telefonikõnedel, mõttetel ja tegevustel?
10. Kui palju kannatab sinu tervis tiheda töögraafiku tõttu? Kas sa käid regulaarselt tervisekontrollis? Kas sa järgid arstide nõuandeid ja soovitusi?
11. Kas sinu lähedased peavad kõndima kikivarvul, et sind mitte segada? Juhtub seda viimasel ajal tihti, et sa ärritud või kaotad enesevalitsuse?
12. Kas sa oled tulemusteta üritanud vähendada või lõpetada ületöötamist, ülevastutamist ja liigset pühendumist tööle?
13. Kui sageli sa annad endale lubadusi veeta rohkem aega kodus, lõõgastuda sõpradega ning avastad ikka ja jälle, et sa ei suuda seda teha.

TÖÖSÕLTUVUSE STAADIUMID

Esimene staadium – inimene on pidevalt hõivatud ja võtab kohustusi ning tööd muudkui juurde ja juurde. Teeb ületunde, isegi siis kui nende eest ei tasuta. Puhkepäevi ei võta, sest ta ei leia aega.

Teine staadium – sõltlane kaugeneb isiklikest suhetest, enda partnerist, lastest, sõpradest. Kodus on ta emotsionaalselt ikka tööga seotud või lihtsalt rahutu. Füüsilised märgid annavad ennast tunda, sõltlane on pidevalt väsinud, tal on unehäired, ta võtab kaalus alla või juurde.

Viimane staadium – Isiklik elu on muutunud olematuks, hobisid ei ole , puhkust ei ole võtnud juba aastaid, sõbrad on ära kadunud, inimene tunneb end üksi. Töö ei paku enam rahuldust ega rõõmu. Ilmuvad tõsised füüsilised sümptomid; peavalud, kõrge vererõhk, probleemid seedimisega, südamerikked, insult, infarkt jne.

Allikad: https://www.foundationsrecoverynetwork.com/signs-and-symptoms-of-work-addiction/

Tommy Hellsten „ Jõehobu töökohal“ Kirjastus Väike Vanker