Sinu suhted on kirglikud ja sul on tunne nagu sõidaksid üles alla ameerika mägedes. Vaimustavad hetked vahelduvad ahastuse, teadmatuse ja hingevaluga kuid sa oled valmis andma endast kõik, et uuesti kogeda ilusaid aegu. Kui sinu ellu satuvad pidevalt mehed või naised kellega koos olla on võimatu aga lahkuminek tundub veel õudsem, siis võib juhtuda, et oled suhtesõltlane.

Lugesin hiljuti uuesti läbi Pia Mellody raamatu „Suhtesõltuvusest vabaks“ aga seekord eesti keeles. 10 aastat tagasi esimest korda lugedes raputas see minu maailmapilti aga aitas paremini mõista oma eluvalikuid. Teen siin väikese kokkuvõtte äsja ilmunud raamatust.

Koos-sõltuvussuhtes on alati kaks inimest, üks on suhtesõltlane ja teine on suhtevältija. Nende dünaamikat võrreldakse sageli tango tantsuga, kus on mõlemad teavad oma tantsusamme peast, sest neid juhib sisemine kindel tunne ja vajadus.

Selline sõltuvussuhe saab tekkida nii oma partneri, vanema, lapse, töökaaslase või sõbra suhtes. Üks teeb kõik selle nimel, et suhe püsiks, kasvaks ja muutuks paremaks ning teine liigub järjest enam vaikuse, töö või sõltuvuse seina taha.

Suhtesõltuvus on nagu iga teine sõltuvus, mis algab heade kavatsustega aga lõpeb katastroofiga. Suhe hakkab kontrollima suhtesõltlase elu ja valikuid samamoodi nagu narkootikum. Ta teeb endast kõik, et suhet parandada ning pettub kui partner ei vasta samaga. Mida enam suhtesõltlane pingutab, seda enam muutub partner kättesaamatuks, kuid suhtesõltlane ei suuda seda tunnistada. Ta pingutab veel rohkem, et suhtevältijat muuta.

Kui suhtesõltlane jäetakse maha või ta otsustab ise suhte lõpetada, siis hakkab tal väga paha olla ja see viib teda järgmisse tsüklisse samamoodi nagu alkohooliku. Ta on valmis suhet jätkama, sest ta ei saa ilma selle inimeseta elada. Kui suhtesõltlane jääb üksi, tekivad tal võõrutusnähud kuid suhtevältijal võõrutusnähtusid ei teki. Tema ei ole sõltuvuses suhtest vaid muudest asjadest.

Sõltuvussuhte kõige olulisem tunnus on see, et üks osapool idealiseerib oma partnerit ja pühendab suhtele kogu oma aja ja energia. Suhtesõltlane loobub suhtes olemise nimel oma väärtustest ja vajadustest. Ta hakkab elama suhtevältija reeglite järgi ja kaotab ära iseenda. Suhtevältija muutub justkui tema Kõrgemaks Jõuks. 

Suhtesõltlase ja suhtevältija lapsepõlv.

Sõltuvussuhte moodustavad kaks kaassõltlast, kelle lapsepõlves on toimunud kiindumustrauma. Mõlemal on kaassõltuvuse põhisümptomid, kuna traumaatiliste kogemuste tõttu ei ole nende Mina saanud välja kujuneda.

Suhtesõltlased on lapsepõlves kogenud emotsionaalset mahajäetust ja hüljatust kuna vanemad ei osanud lapse vajadustele piisavalt reageerida. Lapsed tunnevad end väärtusetuna ega ei tea, kes nad tegelikult on. Nende vanemad olid väga hõivatud töö ja oma probleemidega ning lapse jaoks ei jätkunud ressursse.

Kui vanemad oma lastega hoolimatult käituvad siis tunnevad lapsed, et nad ei ole paremat kohtlemist väärt ja hakkavad uskuma, et see on nende süü. Tekib uskumus, et tähelepanu nimel tuleb pingutada ja armastus tuleb välja teenida.

Suhtesõltlastena unistasime lapsena sageli „päästjast“ ehk heast inimesest, kes meid kuulaks, lohutaks ja meie eest hoolitseks. Täiskasvanuna tõmbab meid kättesaamatute inimeste poole, sest nad tekitavad lapsepõlvest tuttava tunde. Armume kiiresti, hakkame suhte nimel pingutama ja seda inimest idealiseerima kui tal esineb omadusi, mida peame hetkel väga oluliseks. Tunneme kergendust, et lõpuks on meie elus keegi, kes päriselt hoolib. Muudame oma harjumusi, et olla võimalikult palju selle inimese jaoks olemas.

Me ei taha endale tunnistada, et ta on kättesaamatu ja ei suuda pakkuda seda mida me kõige rohkem vajame – lähedust. Kui see taipamine lõpuks kohale jõuab, et teine ei oska olla lähedane, siis hakkame suhte nimel pingutama, teda kontrollima ja nõudma, et ta muutuks.

Suhtevältijad on lapsepõlves olnud vanemaga sulandunud suhtes. Ta pidi ruttu suureks kasvama, kuna vanemad vajasid lapse toetust. Vanemad kiskusid teda oma tülidesse ja käskisid lapsel valida pooli. Nende vahelised piirid olid hägused. Mõnikord on suhtevältijad  pidanud alaealisena otsustama, kuhu kolida või kas vanemad peaksid minema lahku. Tema vanemad ei ole olnud emotsionaalselt piisavalt küpsed, et pöörduda toetuse saamiseks teiste täiskasvanute poole.

Suhtesõltlane ei saanud vanematelt küllaldaselt armastust ja andis oma panuse perekonda olles vaikne, tubli, vajadusteta laps. Suhtevältija ei saanud lapsepõlves samuti piisavalt vajalikku tähelepanu. Ta sai varakult teada, et tema tunded ja vajadused ei loe kuna tema vastutab teiste pereliikmete eest. Lapse käes oli kontroll, ta oli kohustatud oma vanemaid toetama või nende eest hoolitsema. Samal ajal koges laps, et lähedussuhe on raske, koormav ja ahistav kuigi see andis talle vanemate silmis väärtuse.

Normaalne kiindumussuhe lapse ja vanema vahel tähendab, et vanem on lapse jaoks olemas ja hoolimise energia liigub vanemalt lapsele, kirjutab Pia Mellody. Lapsed tohivad olla ebakindlad, haavatavad, ebatäiuslikud. Kui laps peab rahuldama vanema vajadust kaaslase, tähelepanu, armastuse järele, siis nende vahel tekib sulandunud suhe ja energia hakkab liikuma lapselt vanemale.

Miks suhtesõltlane ja suhtevältija üksteisega tugevalt tõmbuvad?

Pia Mellody väidab, et kõigile inimestele meeldivad teiste juures esmajoones „tuttavad“ iseloomu omadused. Nii suhtesõltlasele kui suhtevältijale ei meeldi tavalised inimesed, kes ei ole millestki sõltuvuses. Normaalsed, terved inimesed tunduvad neile igavad. Mõlemad peavad terveid inimesi ebahuvitavaks seni, kuni on tervendanud oma hingehaavad ning omandanud oskuse tervemalt mõelda ja käituda.

Suhtesõltlast tõmbab suhtevältija poole:

• „Kodus“ olemise tunne, sest teine tundub nii tuttav. Ükskõik, kui mittetoimiv on perekond, siis lapsed harjuvad olukorraga ning see hakkab tunduma turvaline. Täiskasvanuna hakkavad meile meeldima inimesed, kes meenutavad neid, kes meid üles kasvatasid. Suhtesõltlane õppis lapsena, et vanemaid ei ole mõtet tülitada. „Hea laps“ on vait, ilma vajaduste ja soovideta. Sügava väärtusetuse ja hüljatuse tunde tõttu huvitub ta inimestest, kellel ei ole aega talle piisavalt tähelepanu osutada.
• Alateadlik lootus parandada hingehaavu. Lapsepõlve kogemus tekitas suhtesõltlases uskumuse, et ta pole piisavalt oluline, et temaga aega veeta. Täiskasvanuna tõmbavad teda inimesed, kes on väga hõivatud oma asjadega. Kui lapsena ei olnud tal jõudu muuta oma vanemaid, siis täiskasvanuna üritab ta kõigi vahenditega sundida hülgajat endast hoolima ning seeläbi taastada oma väärtust. Pia Mellody ütleb, et see ei ole lihtsalt tähelepanu vajaduse rahuldamine vaid alateadlik katse ravida vanu hingehaavu ebatõhusal viisil.
• Suhtesõltlane unistab leida päästja, kes teda kaitseb. Ta elas lapsena palju oma fantaasiamaailmas, kus olid inimesed, kes teda tingimusteta armastasid ja kaitsesid. Täiskasvanuna loodab ta leida partneri, kes vastab sellele unistusele. Tavalised normaalsed inimesed, kes ei soovi vabatahtlikult tema probleeme lahendada, kes ei pommita armuavaldustega, kes tahavad kuulata tema arvamust ja ei lasku tulistesse vaidlustesse, ei ole suhtesõltlase jaoks üldse huvitavad ega põnevad.  
• See, kuidas suhtevältija suhte alguses peibutab, kontrollib ja ohjad haarab on suhtesõltlase jaoks väga erutav. Ta võib aastaid ignoreerida seinu, mille taha suhtevältija ennast peidab ning sundida teda muutuma selliseks nagu ta suhte alguses oli. Suhtesõltlane ei suuda vaadata reaalsusele otsa ja lasta lahti fantaasiast, mille ta on oma kaaslase kohta loonud.

Miks on suhtesõltlane suhtevältija jaoks atraktiivne?

• Suhtevältija peas on antennid, mis püüavad kiiresti kinni signaali, kui keegi vajab abi. Sekkumine teise ellu tekitab suhtevältijas tuttava võimu ja turvatunde, ta saab olla kasulik ja tema käes on kontroll. Inimesed, kes lahendavad ise oma probleeme, kes ennast väärtustavad ning oma arvamust julgelt väljendavad, ei ole suhtevältija jaoks piisavalt atraktiivsed.
• Suhtevältijat on lapsepõlves emotsionaalselt kurnatud, ta on pidanud kiiresti suureks kasvama ja olema vanematele kasulik. Teda tõmbavad ja ärritavad inimesed, kes on haavatavad ja keda on lihtne kontrollida. Üsna varsti, peale suhte algust hakkab ta tundma ennast kurnatuna ja peidab end seetõttu vaikuse, töö või sõltuvuse seinte taha. Sarnaselt suhtesõltlasega suunab tema käitumist tuttav kodune tunne ja alateadlik vajadus ravida hingehaavu.

Kuidas terveneda koos-sõltuvussuhtest?

Koos-sõltuvussuhtesse ei satu terved inimesed vaid kaks kaassõltlast. Kaassõltuvusega seotud uskumused on meie kultuuri osa. Näiteks on eneseohverdamist peetud aastasadu hea ja tubli inimese tunnuseks. Tänapäeval väärtustakse järjest enam vaimset tervist ja enda vajaduste eest vastutamist. Tervenedes õpime olema elutervelt isekad ja toome fookuse endale eesmärgiga aru saada oma väärtustest, vajadustest ja tunnetest. Sellega koos omandame oskuse enda eest ise hoolitseda, hakkame vastutama oma piiride eest ja lõpetame teiste kontrollimise.

Tervenemise protsessi käigus tuleb tegeleda nelja valdkonnaga:

Alustada tuleks ainesõltuvusest tervenemisega, kuna sõltuvushaigus mõjutab tugevalt reaalsustaju. Mida tugevam on sõltuvus, seda ebaadekvaatsem ja mürgisem on inimese mõtte ja tundemaailm. Sõltlasel on võimatu luua normaalset lähedussuhet, kuna sõltuvus kontrollib tema elu. Teised inimesed on muutunud tema jaoks nö objektideks, kes võivad olla kasulikud kuid kellel ei tohi olla oma vajadusi. Seetõttu suhtesõltuvusest tervenemise esimene oluline samm vabaneda kõigist teistest sõltuvustest  – nt alkohol, narkootikumid, seks, hasartmängud jne.

Sõltuvussuhte mõlemal osapoolel tuleb läbida neli sammu:

1. Teadvustamine ja tunnistamine, et sõltuvus kontrollib sinu elu.

 2. Tagajärgede tunnistamine. Millised on olnud sõltuvussuhte / sõltuvuse tagajärjed sulle ja teistele.

 3. „Tarvitamise“ lõpetamine. Suhtesõltlasel tuleb lõpetada partneri kontrollimise, kritiseerimise jne. Vältijal jaoks tähendab see punkt teiste sõltuvuste lõpetamist, sõltlaste tugigrupiga liitumist jne.

4. Võõrutusnähtudega tegelemine, nagu näiteks ärevus.

Alles siis kui inimene saab vabaks sõltuvuse kontrollist, suudab ta täiel määral teadvustada oma kaassõltuvuse sümptomeid ja selle tagajärgi. Kaassõltuvus on väga laiahaardeline muster, millest tervenemine ei ole sündmus. See on küpseks täiskasvanuks saamise protsess, kuhu kuulub teadvustamine, informatsiooni läbitöötamine, enesereflektsioon, individuaalteraapia ja tugigrupid. P. Mellody raamat „ Kaassõltuvus“ pakub väga hea ja konkreetse süsteemi, millega saab kaardistada ebaterveid harjumusi.

Suhtessõltuvusest välja kasvamine on tegelikult sarnane igasugusest sõltuvusest tervenemisega.

Suhtesõltase jaoks on kõige olulisem õppida olema küps täiskasvanu, keda ei pea päästma. Suhtevältijal tuleb kõigepealt lahti lasta uskumusest, et tema on kohustatud teiste eest vastutama.

Lapsepõlve kogemuste läbitöötamine on oluline tervenemise osa, sest seal saavad sümptomid alguse. Oleme ebaterved käitumismustrid omandanud varases eas ja seetõttu tõstab mineviku teadvustamine pinnale  palju valusaid tundeid, mida ei maksa karta. Selliste tunnetega on äärmiselt oluline olla enda vastu kaastundlik, mõistev ja lahke, sest tervenemine ei saa toimuda kui jääme kinni enese või teiste süüdistamisse.

Kasvamine algab siis kui teadvustame enda osa ja hakkame seda uurima ning muutma. Väga oluline on käia teraapias, kus väljaõppinud terapeut aitab näha tervikpilti, vastastikuseid mõjusid ning juhendada kuidas käituda küpse täiskasvanuna. need sammud võtavad aega, kuid see tasub ennast kuhjaga ära.

Äsja ilmunud Pia Mellody raamat „Suhtesõltuvusest vabaks“ on väärtuslik abimees kõigile, kes on hädas vaikivate või kättesaamatute partneritega. Autor pakub tervenemise teekonna läbimiseks palju konkreetseid ja läbiproovitud juhiseid. Tegelikult leiavad raamatust tuge nii suhtesõltlased kui vältijad. Seal on mõlema jaoks põnevad näited ja harjutused, mis aitavad teadvustada oma mustreid ja seda kuidas need on muutnud suhte lahinguväljaks.