Kui tihti sinuga juhtub, et sa tahaksid öelda „EI“ aga kuuled ennast ütlemas “JAH”? Teoorias võib piiride väljendamine tunduda väga lihtne, kuni saabub olukord kus sa sead teise vajadused automaatselt ettepoole ja unustad enda omad.

Mäletan, kuidas minu poeg tahtis minna aastaks välismaale tööle ja palus, et ma hoiaksin sel ajal tema kasse. Kuna ma väga soovisin, et ta selle töökoha saaks siis ütlesin kohe “jah”. Paar tundi hiljem sain aru, et see ei ole võimalik. Mul oli sel ajal endal kodus vana kass ja noor koer. Ma ei tahtnud endale võtta aastaks juurde kahte kassi.

Probleem ei olnud üldse olla selles, et ma ei teadnud, kuidas piire seada vaid selles, et teadvustasin oma piire alles siis kui olin juba andnud nõusoleku teda aidata.  Oletan, et selline olukord võib olla tuttav ka sulle.

Tekkis väga ebamugav olukord, sest ühelt poolt oli ta minuga juba arvestanud ja teiselt poolt tõi oma vajaduste unustamine mulle lisaprobleeme. Pidin talle ikkagi ära ütlema, mis tõi loomulikult kaasa tema pettumuse. Mõni päev hiljem oli ta leidnud kasside jaoks hoidja ning ta läks välismaale tööle.

Piir ei sünni sel hetkel kui ütleme „Ei“. See tekib palju varem, sest esimesena annab märku meie keha. Tunneme kerget ärevust ja pinget kõhus või rinnus. Tunneme, et miski selles olukorras ei sobi, midagi on liiga palju või  keegi on tulnud liiga lähedale. Kahjuks ei pea me tihti keha signaale oluliseks, sest oleme harjunud teiste vajadustele ja reaktsioonidele pöörama rohkem tähelepanu kui enda omadele.

Piiride ignoreerimine ja mitte märkamine väljendub näiteks siis kui :

• Märkad kiiresti kui teised midagi vajavad kuid ei oska mitte midagi vastata kui keegi sinu käest küsib, „ Mida sina vajad? “
• Lubad sageli teistel oma aega planeerida ja muudad oma plaane vastavalt nende vajadustele
• Võtad tihti endale rohkem kohustusi kui sul on aega, raha või energiat
• Ütled sageli teise inimese palvele kohe JAH ning saad alles hiljem aru, et sulle see ei sobi
• Talud tihti käitumist, mis sulle tegelikult haiget teeb ja valmistab ebamugavust
• Tunned tühjust ja väsimust peale kellegagi kohtumist, kuid ei saa aru miks
• Märkad oma piire alles sii kui tahad teistest eemalduda, oled kurnatud või ärritunud

Piiride mitte märkamise taga on enamasti pikaajaline harjumus end teiste järgi kohandada. Tavaliselt saab see alguse kui kasvasime üles kas autoritaarse, enesekeskse või abivajava vanemaga ning meie turvalisus ja ellujäämine sõltus täielikult meie hooldajatest. Vanasti oli ütlemine, et laps räägib siis kui kana pissib. Vasturääkimine ei olnud lubatud ja selle eest sai karistada.

Ometi on igal lapsel vajadus olla kaitstud, olla märgatud, olla tunnustatud, olla toetatud ja juhendatud. Kui vanem ei suuda mingil põhjusel ja pikema perioodi vältel märgata oma lapse emotsionaalseid vajadusi siis laps ei tunne end turvaliselt. Ta õpib jälgima täiskasvanuid, millises tujus nad on,  kuidas vältida konflikti, kuidas olla „ hea ja tubli“. Lisaks hakkab ta uskuma, et tema tunded ja soovid ei ole olulised.

Laps, kes tunneb end ebaturvaliselt ja ebaolulisena peab enda ignoreerimist loomulikuks. Ta märkab kiiresti kuidas teised end tunnevad aga läheb täielikult mööda sellest, kuidas ta ise end tunneb.

Vaikiva inimese piirid on teiste jaoks nähtamatud. Uskumus, et kui teine mind armastab siis ta teab mis mulle meeldib, ei vasta tõele. Teised inimesed ei oska lugeda sinu mõtteid ega tunne sinu väärtusi, kui sa ei ole nendest rääkinud.

Kui me ei ütle välja, et mulle see ei sobi, siis tekib olukord, kus teised arvavad, et kõik on hästi kuigi sina tunned end halvasti. Võib olla hakkad sa mõnikord käituma passiiv-agressiivselt või väljendad oma rahulolematust läbi sarkasmi ja huumori. Vaikselt kasvav vimm tekitab sageli soovi teisi taga rääkida aga see ei too lahendust. Asi on meis endis. Mitte keegi ei saa austada meie piire kuni me pole neid väljendanud.

Piiride väljendamine tekitab sageli väga intensiivseid tundeid.

Teiste vajadustele kohanenud inimese kõige tavalisemad tunded piire seades on süü ja hirm. „Kas ma olen isekas, kui ma teda ei aita?“ või „Äkki ta solvub, kui ma ütlen EI?“ kõlavad kohe, kui on vaja väljendada piire.

Kui sulle on kõige olulisem hoida rahu siis võib teise inimese pettumus või pahameel olla väga häiriv mistõttu sa loobud liiga kiiresti endale olulistest vajadustest.

Nedra Glower Tawwab kirjutab raamatus „ Pane paika oma piirid“, et hoolimata hirmust ja süüst tuleb siiski tegutseda. Tugevad tunded ei tähenda, et sa teed midagi valesti, vaid hoopis seda, et sa teed midagi uut ja oled liikunud mugavustsoonist välja. Kui laseme süül ja hirmul ennast juhtida siis jäämegi nähtamatu rolli, kellega ei arvestata ja kellest sõidetakse üle. Niisiis kui sa ei taha ohvrirollis elada siis: „Karda aga tee ikka“😊

Hirm konflikti ja teiste reaktsiooni ees on enamasti seotud lapsepõlve kogemusega, kui lapsel oli turvalisem kohaneda, kui ennast ausalt väljendada. Siis saabki alguse „meeldida tahtja“ muster, oskus olukorraga kohaneda ning jätta enda isiklikud mõtted ja ootused tagaplaanile. Hirm vastanduda muudab inimese kameeleoniks, sest nii on lihtsam.

Head suhted on õnneliku elu alus, seetõttu on peaksime endalt alati küsima, miks ma vajan mingit piiri ja miks on see mulle praegu oluline. Kui sinu vajadus peegeldab sulle väga olulist väärtust siis on vaja seda väljendada kuna sellega sa väärtustad iseennast.

Enda väljendamata jätmine toob kaasa selle, et õpetame teistele, et meie väärtused ja vajadused ei ole olulised. Teised harjuvad sellega, et me ei tekita tüli. Nende vajadused on  rahuldatud, kuigi sina võid kogeda sügavat üksindust, ära kasutatust ja rahulolematust.

Teiste reaktsioon sinu piiridele on hea märk mille järgi aru saada, kui turvalise inimesega on tegemist. Tegelikult on normaalne soovida, et  inimesed austavad meie piire, et nad on huvitatud meie mõtetest ja tulevad meile hea meelega vastu kui väljendame viisakalt oma vajadusi. Samas kohtame elu jooksul ebaturvalisi inimesi, kes reageerivad ärritusega täiesti loomulikele ja mõistlikele soovidele.

Kui mõni inimene sinu peale vihastab, sest teie ootused või vajadused ei ühti, siis tegelikult on sul valida kui palju ja tihti sa selle inimesega suhtled. Tema käitumine räägib tema kohta palju rohkem kui sinu kohta. Enda väärtustamine tähendab ka seda, et me valime enda ümber need inimesed, kes austavad meie valikuid ka siis kui need talle ei meeldi.

Piir ei tähenda ainult EI ütlemist, sest isegi kui sa ütled „ mulle ei meeldi, et …“või „ma ei taha, et…“ , siis see ei kindlusta, et teine sellega arvestab. Kui sa näed, et sinu sõnadel ei ole mingit mõju, siis võid valida teise tee. Teinekord on meie seisukoht palju selgem, kui loobume pikkadest seletustest ja käitume vastavalt oma vajadustele ja väärtustele.

Piiride märkamine algab enda kuulama õppimisest.

Kui sa oled eluaeg harjunud iga hinnaga hoidama suhteid, arvestama eelkõige teiste tunnetega ning vältima konflikte siis võib enda aus väljendamine olla alguses väga võõras. Võimalik, et märkad oma piire alles siis kui oled juba haiget saanud, pahur või kurnatud.

Proovi alustada sellest, et katsud tabada hetki kui  sinu sees tekib tunne, et „ mulle ei sobi“ , „ ma ei taha“, või „ma ei jaksa“. Kõige paremini saad seda siis kui valid mitte kiirustada ja võtad teistele vastamiseks aega. Küsi endalt, “ Mida ma praegu vajan? Miks see on mulle oluline?“

Piirid ei ole teise eemale tõukamiseks ega enda peitmiseks seinte taha. Pigem on see võimalus jääda suhtesse ilma ennast kaotamata.