Kas ka sinule on tuttav näriv tunne, et ükskõik kui palju sa pingutad, siis ikka ei tee sa piisavalt? Näiteks hoolitsed sa oma pere eest, oled hea lapsevanem, teed oma tööd pühendunult, kuid ometigi kriibib kuskil sisemuses mõnikord mõte, et äkki ma peaksin panustama rohkem või olema hoolivam.

Kummaline, kuidas hirm olla mittepiisav võib ära rikkuda kõige toredamad sündmused ja olulisemad saavutused. Võib-olla oled just ära saatnud sünnipäevakülalised. Paljud on sind tänanud ja kiitnud, aga sina mõtled, et nad on lihtsalt viisakad. Või peale ettekande lõppu jääb kummitama kellegi lause ja näoilme, mis tekitab tunde, et sa vist ei vastanud ootustele. Või oled peaaegu valmis saanud suure projektiga ja enne magamaminekut meenub üks pisiasi, mis on jäänud kahe silma vahele, ja see rikub sinu une.

Tunne, et ma ei tee veel piisavalt või mul ei ole veel piisavalt mingeid oskusi, kummitab paljusid, nii et isegi kõige edukamad inimesed on aeg-ajalt selliste kahtlustega kimpus. See kõik tekitab nõiaringi, kus endaga rahulolu saabub kuskil tulevikus, mitte praegu. Nii on väga väsitav elada, sest sellel ei tule lõppu enne, kui hakkame nägema uskumusi ja põhjuseid ning neid teadlikult muutma.

Negatiivsete uskumuste juured asuvad meie lapsepõlves

Kõige esimene samm on mõista kust on alguse saanud madal enesehinnang, mis ei lase aktsepteerida oma võimekust ja valikuid. Lapse enesekuvand kujuneb vastavalt sellele, kuidas vanemad tema tegudele ja vajadustele reageerivad. Kodune õhkkond ja suhtumine loovad aluse lapse turvatundele ning seetõttu aktiveerivad karistused, pahandamine ja ignoreerimine lapse närvisüsteemis kaitsereaktsioonid.

Ta kas hakkab vastu (võitleb), kaob oma maailma (põgeneb), hakkab analüüsima (tardub) või muutub kuulekaks (alistub). Ükskõik milline muster käivitus, hakkas lapse närvisüsteem aja jooksul siduma väärtuslikkust sellega, kui tubli ta on. Otsesed ja kaudsed sõnumid, et temast ei piisa sellisena, nagu ta on, ei lasknud tal tunda ennast turvaliselt ja ta ei õppinud ennast usaldama. Lapse enesehinnang hakkas sõltuma teiste inimeste reaktsioonidest.

Sisemine kriitik – miks sa räägid endaga nii karmilt?

Lapsed omastavad väga kergesti oma vanemate ja õpetajate kriitilised hinnangud, kuna nende ajulained on aeglased, kirjutab Bruce Lipton raamatus „Uskumused ja bioloogia“. Nad hakkavad endaga rääkima samade sõnadega ja suhtuma endasse samasuguse hoiakuga, nagu vanemad seda teevad. Sellist negatiivset sisekõne nimetatakse Sisemiseks Kriitikuks.

Mida nõudlikum või ebastabiilsem oli lapse kasvukeskkond, seda vähem suudab ta oma valikuid täiskasvanuna aktsepteerida, sest tema Sisemise Kriitiku hääl on sageli range ja rahulolematu. See toonitab kõiki sinu vigu ja puudusi ja näeb sind väiksemana ja saamatumana, kui sa tegelikult oled. Ta on justkui sinu alaisiksus, kellel on sulle ülikõrged ootused ja kes räägib sinuga „peaksid“- keeles.

Mõnikord on sinu Sisemise Kriitiku tähelepanu suunatud väljapoole ja tema fookuses on teiste inimeste vead ja prohmakad. Sageli ei suuda selline inimene oma puudujääke endale üldse tunnistada, vaid projitseerib oma negatiivsed tunded ja käitumise partnerile või kolleegile. Ta kipub sageli süüdistama teisi asjades, mida ta ise teeb või tunneb.

Sisemine Kriitik näeb asju mustvalgelt ja teeb selle põhjal üldistusi. Näiteks kui sul ebaõnnestub suure projekti käigus üks väga väike asi, siis räägib kriitik, et kogu projekt läks nässu ja sa oled luuser. Kui sa usud oma sisemist kriitikut liiga palju, siis hakkad siduma ühte eksimust kogu enda identiteediga.

Irooniline on aga see, et hoolimata negatiivsusest on sisemise kriitiku ülim soov sind kaitsta läbikukkumise eest. Isegi kui sa oled praegu 50-aastane, näeb ta sind ikka veel väikse lapsena, kes ei saanud millegagi hakkama nii hästi, kui temalt oodati. Kriitik usub, et sind peab takka sundima ja hurjutama, sest ta ei ole aru saanud, et oled juba suur inimene.

Paul Gilbert, enesekaastunde teraapia (CFT) looja, on kirjutanud, et meie sisemised kaitsesüsteemid aktiveeruvad kohe, kui me endaga kurjalt räägime. Just seetõttu põhjustab pidev ja harjumuspärane enesekriitika kroonilist stressi, kuna meie närvisüsteem tajub seda ohuna ja me muutume sisemise kriitiku aktiveerudes üheaegselt nii enese ründajaks kui ka ohvriks.

Kriitiku teadvustamine, talle hüüdnime andmine ja taipamine, et ta ei räägi tõtt, on oluline osa täiskasvanuks saamisest. Senikaua kui usaldame oma negatiivset sisehäält, käitume nagu „pahad lapsed“, kes peavad teistele meeldimiseks pingutama.

Perfektsionistid ei tunne ennast kunagi piisavalt heade või tublidena

Kui sul on tunne, et sa ei tohi endaga olla rahul enne, kui kõik on veatu, siis oled sattunud perfektsionismi konksu otsa, sest seda hetke lihtsalt ei saabu, kui midagi ei ole enam täiustada. Perfektsionistid on tööloomad, kelle töö ei lõpe kunagi, kuna ükski saavutus ei tundu piisavalt suur, et korraks aeg maha võtta. Sealt saabki alguse ülepingutamise ja läbipõlemise nõiaring.

Täiuseiha muudab inimesi ka väga kontrollivaks ja paneb mõnikord teiste eest liigselt vastutama. Perfektsionist tunneb, et ainult tema teab, mis on õige või kuidas tuleb asju õigesti teha. Perfektsionistid ei julge kellelegi oma töid delegeerida, kuna ei usalda piisavalt teiste oskusi.

Endale seatud liiga kõrged ootused ei lase meil leppida sellega, kui mõned asjad ei tule alati ideaalselt välja. Meie sisemise kriitiku silmis tunduvad isegi väikesed eksimused suure läbikukkumisena. Olles enda vastu liiga nõudlik, võime samal ajal teised sarnase tulemuse puhul välja vabandada ja olla nende eksimuste osas isegi ülearu mõistvad.

Kui meie sees on uskumus, et oleme piisavad ainult täiuslikuna, siis kasvab iga väiksema ebaõnnestumisega kontrollivajadus, häbi ning madal enesehinnang. Ometi ei ole ühelgi inimesel võimalik elada ilma ühegi tagasilanguseta. Meil on vaja hoopis õppida, kuidas olla enese vastu mõistvam ja toetavam.

Miks ei lase ebapiisavuse tunne olla autentne?

Kui enesehinnang sõltub teiste arvamusest, kaob paljudel julgus ennast ausalt väljendada. Mõni ei julge rääkida sellest, mis talle meeldib ja mis mitte, sest ta kardab olla kõrvale lükatud. Mõni nõustub vastu tahtmist teiste soovidega, et mitte tekitada vaidlust. Mõni muudab end teistele ülivajalikuks inimeseks, kelleta ei ole võimalik hakkama saada. Mida olulisem on teistele meeldimine, seda pealispindsemad on meie suhted ja seda kergemini võime sattuda ärakasutamise ohvriks.

Veatut inimest ei ole olemas, sest ikka juhtub elus midagi, mis sunnib sind otsa vaatama enda ebatäiuslikkusele ja astuma välja oma mugavustsoonist, et muutuda ja kasvada. Kui me ei suuda leppida oma kasvukohtadega, siis kujundame endale n-ö kuulikindla fassaadi edukast ja õigesti elavast inimesest. Peidame end täiusliku keha, kauni aia, perfektse perekonna imago või rikkuse, töökuse ja karjääri taha, kui laseme teistel näha ainult neid külgi, mis on veatud. Me ei räägi mitte kellelegi, mis meie elus tegelikult toimub, sest ilma kaitset pakkuva fassaadita tunduvad suhted liiga ebaturvalised.

Fassaad päästab häbi ja hinnangute eest, kuid tekitab sügavat üksilduse tunnet, kuna meil pole siis kellegagi jagada oma hirme, vajadusi, igatsusi. Me ei saa kogeda tõelist lähedust, kui me ei otsi suhteid inimestega, keda saame usaldada, kes meid mõistavad ja kes samuti julgevad näidata oma ebatäiuslikult täiuslikku olemust.

Kuidas terveneda ebapiisavuse illusioonist?

Endaga rahulolematus, enesepiitsutamine, enesekriitika on tegelikult lapsepõlves õpitud toimetulekustrateegiad, mis on kantud hirmust. Püüame selle kaudu alateadlikult kaitsta ennast ebaturvalise maailma eest ning pääseda kõrvalejäetusest. Aastaid ebapiisavuse lõksus elades on meie fookus olnud liigselt suunatud väljapoole. Oleme sõltunud sageli sellest, mida teised meist arvavad, mida nad meilt ootavad ja tahavad. Oleme pidanud teiste hinnanguid oma väärtuse peegeldajaks ja sel viisil lasknud teistel kontrollida oma reaalsust.

Piirid. Sinu väärtused, vajadused, tunded erinevates suhetes tähistavad sinu piire. Nad näitavad sulle, kes sa praegu oled. Kuni meie enesehinnang sõltub peamiselt sellest, mida teised arvavad või kui palju nad pööravad meile tähelepanu, senikaua on meie piirid ebamäärased. Need liiguvad koos teiste arvamustega kord sinna ja kord tänna.

Oma töös aitan sageli inimestel õppida tundma oma väärtusi ja vajadusi. Sinu enesehinnang ei sõltu enam nii palju teiste heakskiidust, kui sa tead, mis on sulle isiklikult väga tähtis ja vähem tähtis. Sa tunnistad ning aktsepteerid neid vajadusi, mis aitavad sul tunda end suhetes turvaliselt ja hästi. Oma väärtuste ja vajaduste tõsiseltvõtmine muudab sinu piirid sulle endale selgemaks. Sa hakkad endaga arvestama ja see näitab otseselt, kui palju sa endast lugu pead.

Sa märkad kiiremini, millistes situatsioonides sa kipud oma piire ületama selleks, et tunda end kellegi teise silmis „piisavana“. Koos eneseaustuse kasvuga tekib julgus oma piiride eest seista isegi siis, kui teistel on erinev seisukoht. Eneseaustus on muutunud sulle olulisemaks kui teise silmis piisav olemine ning see aitab sul teha tervemaid valikuid.

Enesekaastunne. Sisemise Kriitiku haardest ja perfektsionismist aitab väga tõhusalt terveneda enesekaastunde praktiseerimine. Ma ei mõtle mitte endale allahindluse tegemist ega enesehaletsemist, vaid seda, et sa oled enda suhtes teadlikult heasoovlik ja toetav.

Proovi kritiseerimise asemel oma tundeid ja vajadusi mõista ning aktsepteerida. Katsu endaga rääkida nii, nagu hea sõbraga, kelle puhul sa püüad võtta arvesse tema elukogemust ja kellele annad loa olla just selline, nagu ta hetkel on. Kuidas oleks endale öelda järgmist? „Ma näen, kui raske sul praegu on. Ma mõistan, miks sa nii tunned. Ma olen siin sinu jaoks ja aitan sind.“

Kristin Neff, PhD, on kirjutanud, et enesekaastundliku suhtumise oluline osa on ka laiema inimkogemuse teadvustamine. On väga tervendav tajuda oma ebapiisavust või häbi üldinimlikus kontekstis, kuna kriisis olles kipub paljudel tekkima eraldatuse tunne, et mitte keegi teine ei kujuta ette, mida sa praegu läbi elad.

Kaastundlikku hoiakut harjutades on hea endale teadvustada, et sa ei ole üksi kogemas neid raskusi, vaid just praegu on veel teisigi, kellel on sarnane kogemus ning te kõik väärite ja vajate mõistmist ning heasoovlikkust. Raamatu „Enesekaastunne“ autor kirjeldab mitmeid uuringuid, mis näitavad, kuidas kriitika asemel lahkuse praktiseerimine muudab inimesed elu tagasilöökide suhtes palju vastupidavamaks. Enesekaastunde harjutamine aitab luua endaga sõbralikumaid suhteid selle asemel, et ennast karmilt piitsutades peituda täiuslikkuse fassaadi taha.