Armastus ja kaassõltuvus võivad välisel vaatlusel tunduda sarnased. Kui me kedagi armastame, siis on ju normaalne, et me pühendume, teeme kompromisse ning püüame olla talle raskel ajal toeks.
Peamine erinevus peitub armastuse motiivis ja tagajärgedes ning selles kuidas sa end armastades tunned. Kui armastus muudab meid paremaks inimeseks siis kaassõltuvus põhjustab suhete halvenemist, depressiooni, ärevust ja enesehinnangu langemist väidab Patric Carnes, kes on USA Meadows keskuses sõltuvusekspert.
Kuulen sageli, kuidas inimesed põhjendavad ülehoolitsemist: „Ma ju armastan teda, ma ei saa teisiti.“ Hoolimata sellest, et mõnikord peetakse armastuse ülimaks väljenduseks eneseohverdamist siis need, kes ennast aastaid eiravad on tihti kibestunud ja läbi põlenud. Nad taipavad, et on enda vajadusi ja väärtusi ignoreerides pingutanud, et hoida koos midagi, mis tegelikult koos ei püsi.
Hirm üksinduse ees paneb meid klammerduma inimeste külge, kes ei suuda pakkuda turvalist ja vastastikust suhet. Jääme lootma, et teine muutub kuni ühel hetkel avastame, et oleme veel rohkem üksi kui kunagi varem. Suhe on muutunud olematuks, sõbrad või hobid on elust vaikselt ära kadunud, isiklikud eesmärgid on ununenud.
Miks me ajame armastuse ja kaassõltuvuse segamini?
Paljud on lapsepõlves õppinud, et armastamine tähendab sõnakuulelikkust, leplikust ja enda vajaduste alla surumist. Lapsed saavad varakult selgeks, et vanemate tähelepanu tuleb teenida välja tubli ja hea olemisega.
Kui üks vanematest on sõltlane nt kuritarvitab alkoholi või nutiseadmeid, siis õpivad kõik pereliikmed enda vajadusi alla suruma, sest sõltuvus muudab inimese ettearvamatuks ja isekaks. Sõltuvuse küüsi jäänud inimese jaoks on ainete või alkoholi tarbimine prioriteet. Kõik teised peavad oma valikud sobitama tema järgi. Lapsed õpivad, et armastus võrdub kohanemisega ebaturvalistes olukordades.
Kaassõltlasi peetakse sageli väga headeks inimesteks, kes ennastohverdavalt perekonda koos hoiavad. Kui lapsed kasvavad koos ülevastutava ema ja sõltuvushaige isaga, siis õpivad nad varakult selgeks, et teiste valikute kontrollimine ja enese salgamine on normaalne. Nad ei koge ega näe, kuidas täiskasvanud vastutavad ise oma vajaduste, valikute ja nende tagajärgede eest.
Mida tähendab kaassõltuvus?
Oluline on mõista, et kaassõltuvus ei ole nõrkus või iseloomuviga. See on varases lapsepõlves õpitud viis käituda ja teha valikuid, kuna vanemad ei osanud pakkuda piisavalt turvalist lähedust.
Kui laps kogeb, et tähelepanu, hoolimine või kodune rahu sõltub vanemate seisundist või tujust siis õpib ta ennast kõrvale jätma. Talle kasvavad pähe „tundlad“, mis aitavad jälgida vanemate või õdede, vendade emotsioone, vajadusi ja reaktsioone. Niiviisi suudab ta varakult ennustada, mis hakkab juhtuma, millal on turvaline ja millal mitte.
Täiskasvanuna väljendub see keskendumisena teiste heaolule ja enda vajaduste tagaplaanile jätmisena. Seda mitte sellepärast, et sul ei ole tundeid või vajadusi vaid seetõttu, et sul pole olnud turvaline neid väljendada. Enese eiramine on aidanud sul hakkama saada ja suhteid hoida.
Kaassõltuvusega kaasneb sageli tunne, et sinu roll on teisi päästa või hoida „õigel teel“. Kui keegi on kaugeneb või on rahulolematu, siis tunned end kohe ärevana ja süüdi. Isegi kui olukord ei ole üldse sinu kontrolli all, siis sa üritad kohe midagi ette võtta, aidata ja lahendusi pakkuda. Nii hakkabki armastus märkamatult segunema kontrollimise, päästmise ja meeldida tahtmisega. See muutub kohustuseks mida kannab uskumus: “Kui mina ei pingutaks siis laguneks kõik koost“.
Milline on armastus, mis ei lähtu kaassõltuvusest?
Armastuse peamine tunnus on, et see ei nõua pidevat enese ohverdamist suhte nimel ja oma sisemaailmast, sõpradest või hobidest loobumist. Sa ei pea armastust pidevalt tõestama pingutamise, kohanemise või piiride ületamisega.
Sa ei pea kartma, et suhe laguneb, kui sa oled ehedalt sina ise. Sellises suhtes tohivad mõlemad olla eraldi inimesed ja väljendada üksteisele oma mõtteid, tundeid, vajadusi ilma hirmuta. Kokkulepped kehtivad ja keegi ei pea kedagi pidevalt päästma.
Peamised erinevused:
- Kaassõltuvuses juhib inimeste valikuid sageli hirm kaotuse, üksinduse või konflikti ees.
- Armastuses juhib sind teadlik valik. Sa oled selle inimesega, sest ta meeldib sulle niisugusena nagu ta on. Sa ei oota, et ta muutuks oluliselt teistsuguseks.
- Kaassõltuvuses on sinu fookus teisel inimesel. Sa eirad enda olulisi vajadusi, tundeid, väärtusi. Sa reageerid tema asjadele ja ei suuda ennast reguleerida st rahustada.
- Armastuses püsid sa endaga kontaktis ja oled eneses kohal – sa märkad, mida sina tunned ja vajad. Sa väljendad ennast ausalt ja rahulikult.
- Kaassõltuvuses kardad sa väljendada oma piire. Sa kardad olla aus oma ootuste, vajaduste, tunnetega.
- Armastuses on selged piirid enesest mõistetavad ja neid ei ole vaja põhjendada ega õigustada.
- Kaassõltuvust toidab lootus, et teine muutub ja siis saab kõik korda.
- Armastuses tunnistatakse reaalsust st seda mis tegelikult toimub teie vahel ja selle põhjal tehakse otsused suhte kohta.
Kuidas ära tunda, millist elu sa praegu elad?
Tegelikult ei ole ju küsimus selles kas sa armastad vaid kuidas sa armastad. Tee väike sisevaatlus:
- Kas ma tunnen ennast suhtes turvaliselt või on temaga koos olles palju ettearvamatut?
- Kas tema vajadused ja tunded on tähtsamad kui minu omad?
- Kas mul on talle raske öelda EI isegi siis kui olen väsinud või ülekoormatud?
- Kas ma muutun ärevaks ja tunnen süüd, kui ta distantseerub või on rahulolematu?
- Kas minu eneseväärtus sõltub sellest kui rahul ta minuga on?
- Kas ma muutun temaga koos olles paremaks inimeseks?
Kui sa vastad jaatavalt mitmele küsimusele, siis see ei tähenda automaatselt, et sinuga on midagi valesti. See tähendab, et oled minevikus õppinud armastama viisil, mis sind kurnab. See ei ole sinu süü, kui sa oled harjunud teise vajadusi ettepoole seadma.
Armastus ei vaja enese ära kaotamist.
Kuigi armastus ja kaassõltuvus sarnanevad väliselt selles, et mõlemas on pühendumist ja soovi olla teisele toeks, siis erinevad nad selgelt selles, kuidas sina ennast armastades tunned.
Kaassõltuvas suhtes juhib sind hirm kaotuse, konflikti või hülgamise ees. Selle tõttu unustad sa kergesti oma vajadused, piirid, väärtused ja tunded. Kaassõltuvas suhtes muutub armastus millekski, millest peab ennast ohverdades iga hinna eest kinni hoidma.
Suhtes, mida juhib armastus, ei pea sa ennast maha jätma selleks, et olla hoitud ja märgatud. Sellises suhtes tunned sa ennast turvaliselt, vastutus on jagatud, piirid on lubatud ja lähedus ei sünni kannatusest vaid ausast kohalolust.
