Emotsionaalne hüljatus, üksindus on tunded mis kaasnevad juhul kui kasvasime üles ettearvamatu või kõrgete ootustega vanemaga. See keskkond ei olnud meie jaoks turvaline. Kohanesime ja kasvasime ruttu „suureks“. Hakkasime vastutama asjade eest, mille jaoks vanematel ei olnud aega või millega nad ei saanud hakkama.

Meis arenes välja tundlikkus ja vastutus kõige suhtes mis oli meist väljapool. Meile kasvasid tundlad pähe, sest kohanedes ebaturvalise vanemaga õppisime ennetama olukordi. Selleks, et ära hoida tülisid õppisime kontrollima kontrollimatut ja ignoreerima enda tundeid. Arenes välja kaassõltuvus – tung ebaturvaliste inimeste ja olukordade poole eesmärgiga neid aidata.

Kaassõltuva inimese kontrollivajadus avaldub sageli äärmustena; aktiivse ja passiivse kontrollina.

Kui kontrollime liiga palju, siis see on väga nähtav.  Meie teame kõige paremini kuidas asjad on, kuidas asju õigesti tehakse ja me ootame, et teised nii käituksid. Oleme häälekad, kannatamatud ja nõudlikud.

Aktiivne kontrollivajadus väljendub sageli enda suhtes ja asjades, mis ei ole kontrollitavad nagu ärevad mõtted või tunded. Kindlasti on sulle tuttav olukord, kus sa tahad tulutult magama jääda. Mida rohkem sa püüad uinuda, seda kauem oled üleval ja muretsed.

Kindlasti ei saa me kontrollida mida keegi teine mõtleb või tunneb, kui palju ta räägib, töötab või magab, kui sageli ta sööb, suitsetab või joob jne. Sellistes olukordades tunneme lõpuks võimetust ja viha. Kasvavad tülid ja vägivald.

Passiivne kontrollimuster on varjatud kuid samavõrd häiriv. Passiivselt kontrolliv inimene võib tunduda väga meeldiv, rahulik ja paindlik. Oleme vaiksed ja kohusetundlikud. Me ei ütle välja, kui asjad ei sobi. Me vaikime, ignoreerime ja eraldume. Kaome vaikuse seina taha. Heietame südames lootusetuid lootusi. Suhetes laseme asjadel minna ja loobume oma vajadustest ja väärtustest. Kohaneme teise inimesega eirates oma mõtteid, tundeid. Muutume sisimas tuimaks ja rahulolematuks. Kohaneme ebatervete suhete ning olukordadega, sest me kardame olla mahajäetud ja mitte meeldida.

Mõlemat kontrollimustrit toidab hirm ja ärevus. Aktiivse kontrolli puhul on hirm usaldada, et eksimine on protsessi osa ja sina või teised saavad asjadega piisavalt hästi hakkama. Passiivse kontrolli puhul kardame hülgamist, kaotada kuulumise tunnet jne.

Aktiivse kontrollimustri puhul on oluline õppida alistumist olukorrale, oma võimetuse aktsepteerimist, lahti laskmist liiga kõrgetest ootustest ning lõpetada soov kõike juhtida. Asjad on nii nagu nad on. Kui me tunnistame oma võimetust olukorda muuta, siis tekib selgus. Saame aru, mis on reaalselt võimalik ning kus asuvad piirid. See aitab alistuda ja lõdvestuda.

Lahti laskmine toob vabaduse. Kui sa laseksid lahti vajadusest kontrollida teise inimese käitumist ja tundeid, siis mida sa teeksid teistmoodi? Kuhu sa läheksid? Mida sa lubaksid endale? Mida sa lubaksid endal vajada ja tunda, kui sa laseksid lahti tungist teise inimese valikuid juhtida?

Passiivse kontrollimustri muutmise võti on vastutuse võtmine oma vajaduste, tunnete, väärtuste eest ehk ausus enda suhtes. Nii oluline on õppida aktsepteerima oma hirmu teiste arvamuse ees. Aktsepteerimine aitab endale andestada. Sa ei pea alati kõigile meeldima, palju tähtsam on meeldida endale. Passiivse kontrollimustri muutmine võib tähendada koos terapeudiga takistavate uskumuste läbi töötamist ja muutmist.

Mida sa oled endale keelanud siis kui oled püüdnud talle meele järgi olla ja lootnud, et teie suhe muutub selle läbi paremaks? Milliseid tundeid, mõtteid, vajadusi sa oled vähendanud? Mida sa oled selle tõttu kaotanud?

Kui me laseme asjadel minna ja ei suuda öelda olulistel hetkedel EI, siis ei suuda me öelda endale JA. Meie hing saab haavata, sest eitame endale seda, mis meie sees toimub. Välised muutused algavad sisemaailma ümberkorraldustest. See ei ole lahendus, kui me lõpuks kõik välja prahvatame. Võtmeks on olukorra tunnistamine ja oma vajaduste aktsepteerimine. Tähtis on õppida rahulikult väljendama oma piire, sest piirid kaitsevad ja muudavad meid nähtavaks.