Kontrollivajadus avaldub sageli äärmustena; aktiivse ja passiivse kontrollina. Kui kontrollime liiga palju, siis see on väga nähtav.  Meie teame kõige paremini kuidas asjad on, kuidas asju õigesti tehakse ja me ootame, et teised nii käituksid. Oleme häälekad, kannatamatud ja nõudlikud.

Aktiivne kontrollivajadus väljendub sageli suhetes ja asjades, mis ei ole kontrollitavad nagu ärevad mõtted või teise inimese tunded. Kas sulle on tuttav olukord, kus sa püüad magama jääda ning mida rohkem sa üritad, seda kauem oled üleval? Kindlasti ei saa me kontrollida mida keegi teine mõtleb või tunneb, kui palju ta räägib, töötab või magab, kui sageli ta sööb, suitsetab või joob jne. Sellistes olukordades tunneme lõpuks võimetust ja viha. Kasvavad tülid ja vägivald.

Passiivne kontrollimuster on varjatud kuid samavõrd häiriv. Passiivselt kontrolliv inimene võib tunduda väga meeldiv, rahulik ja paindlik. Oleme vaiksed ja kohusetundlikud. Me ei ütle välja, kui asjad ei sobi. Me vaikime, ignoreerime ja eraldume. Kaome vaikuse seina taha. Heietame südames lootusetuid lootusi. Suhetes laseme asjadel minna ja loobume oma vajadustest ja väärtustest. Kohaneme teise inimesega eirates oma mõtteid, tundeid. Muutume sisimas tuimaks ja rahulolematuks. Kohaneme ebatervete suhete ning olukordadega, sest me kardame olla mahajäetud ja mitte meeldida.

Mõlemat kontrollimustrit toidab hirm ja ärevus. Aktiivse kontrolli puhul on hirm usaldada, et eksimine on protsessi osa ja sina või teised saavad asjadega piisavalt hästi hakkama. Passiivse kontrolli puhul kardame hülgamist, kaotada kuulumise tunnet jne.

Aktiivse kontrollimustri puhul on oluline õppida alistumist olukorrale, oma reaalsete võimaluste aktsepteerimist, lahti laskmist liiga kõrgetest ootustest ning lõpetada soov kõike juhtida. Asjad on nii nagu nad on. Kui me tunnistame oma võimetust olukorda muuta, siis tekib selgus. Saame aru, mis on reaalselt võimalik ning kus asuvad piirid. See aitab alistuda ja lõdvestuda.

Lahti laskmine toob vabaduse. Kui sa laseksid lahti vajadusest kontrollida teise inimese käitumist ja tundeid, siis mida sa teeksid teistmoodi? Kuhu sa läheksid? Mida sa lubaksid endale? Mida sa lubaksid endal vajada ja tunda, kui sa laseksid lahti tungist teise inimese valikuid juhtida?

Passiivse kontrollimustri muutmise võti on vastutuse võtmine oma vajaduste, tunnete, väärtuste eest ehk ausus enda suhtes. Nii oluline on õppida aktsepteerima oma hirmu teiste arvamuse ees. Aktsepteerimine aitab endale andestada. Sa ei pea alati kõigile meeldima, palju tähtsam on meeldida endale. Passiivse kontrollimustri muutmine võib tähendada koos terapeudiga takistavate uskumuste läbi töötamist ja muutmist.

Mida sa oled endale keelanud siis kui oled püüdnud talle meele järgi olla ja lootnud, et teie suhe muutub selle läbi paremaks? Milliseid tundeid, mõtteid, vajadusi sa oled vähendanud? Mida sa oled selle tõttu kaotanud?

Passiivne kontrollija laseb asjadel minna, ta ei suuda öelda olulistele inimestele EI. Kuna ta vähendab seda, mis tema sees toimub, siis ei suuda öelda endale JA. Välised muutused algavad sisemaailma ümberkorraldustest. Võtmeks on olukorra ja oma vajaduste märkamine ning aktsepteerimine. Tähtis on õppida varakult väljendama oma piire, sest piirid kaitsevad ja muudavad sind nähtavaks. Lõpuks kõige välja prahvatamine ei ole lahendus.

Kontrollivajadus tekib, kui laps kasvab üles keskkonnas, kus on kõrged ootused, kus mõned pereliikmed on ettearvamatud ja emotsionaalselt ebastabiilsed. Selline keskkond ei ole lapse jaoks turvaline, kuid ta kohaneb ja kasvab „liiga ruttu suureks“. Ta hakkab vastutama asjade eest, mille jaoks vanematel ei ole ressursse. Väliselt on ta väga tubli laps, kes sisemiselt  tunneb end hüljatuna.

Temas on arenenud välja tundlikkus kõige suhtes mis on temast väljapool ning talle kasvavad antennid pähe. Nende kaudu märkab ta kohe, kas on turvaline või mida ja keda tuleb juhtida, et asjad läheks nii nagu peab.

Laps õpib ennetama olukordi. Selleks, et ära hoida tülisid õpib ta kontrollima kontrollimatut. Selleks tuleb aga ignoreerida enda vajadusi ning tundeid. Areneb välja kaassõltuvus – tung ebaturvaliste inimeste ja olukordade poole eesmärgiga neid aidata.