Annika jõudis õhtul kell üksteist koju ja avastas, et Mihkel magab elutoa diivanil, laual on tühjad õllepurgid ja nende kaheaastane poeg vaatab telekat. Selliseid olukordi oli juhtunud juba palju kordi, mil Annika jäi uskuma mehe lubadusi ja vabandusi. Mihkel oli kainena suurepärane isa ja hoolis nende pojast väga – kui vaid seda viinaviga küljes poleks!

Hirm poja pärast oli halvav, sest Annika ei teadnud, kui kaua oli laps pidanud endale ise tegevust leidma. Kes oleks last aidanud, kui temaga oleks midagi juhtunud? Naine tundis sügavat pettumust, sest neil oli olnud kokkulepe, et kui Mihkel on lapsega, siis ta paneb poisi kokkulepitud ajal magama ja ei joo tilkagi. Mida teha, kui kokkulepped mehega ei pea? Tal on vaja Mihkli abi, kuna aeg-ajalt venivad tööpäevad hilisõhtusse ja laps on veel väike. Kuidas ta saab meest edaspidi üldse usaldada?

Alaealiste laste üksinda jätmine oli nõukogude ajal igati normaalne, kuid tänapäeval lubamatu, eriti kui tegemist on lasteaialapsega. Lapsed vajavad rutiini ja kedagi, kes nende vajadustele adekvaatselt reageeriks, kuna see loob lapses baasturvalisuse tunde.

Kui väike laps on sunnitud olema koos purjus vanemaga või pidutseva seltskonnaga ja seal ei ole kedagi, kes märkaks õigeaegselt, millal on lapsel aeg minna magama, millal ta tahab süüa, juua või vajab ärakuulamist, siis see ei ole lapsele turvaline. Lapsed vajavad täiskasvanut, kelle peale saab loota, kes seab piirid ja kes vastutab.

Annika tundis, kuidas Mihkli käitumine pani talle justkui kahekordse vastutuse. Tal tuli lisaks pisipoisile hakkama saada mehega, kelle peale ei saa loota ja kes käitub ettearvamatult. See oli kõik nii arusaamatu. Suhte alguses tundus Mihkel hooliv ja tähelepanelik ning see, et ta jõi end aeg-ajalt pildituks, ei tundunud üldse nii oluline, kuna kainena oli ta maailma parim kaaslane.

Mida teha katteta lubadustega?

Mihkel oli muidugi meister vabandusi leidma. Järgmisel hommikul kahetses ta alati kogu südamest ja oskas imeilusate sõnadega anda lubadusi. Naine tundis, kuidas tal on piltlikult juba nina lömmis lootuste reha otsa astumisest.

Seekord sai naisel mõõt täis ja ta taipas õudusega, et ükskõik mida mees kainena räägib, tema sõnu ei ole mõtet usaldada. Ta otsustas, et edaspidi tuleb tal leida usaldusväärne lapsehoidja, kes läheb lapsele lasteaeda järele ja kelle juures laps magab siis, kui Annika peab pikemalt tööl olema.

Sõltuvusprobleemi puhul on tavaline, et inimene lubab maad ja ilmad kokku, aga asjad kujunevad ikka ja jälle teisiti. Sügav uskumus, et ta suudab oma sõltuvust kontrollida, on peamine takistus, miks sõltlane ei lõpeta tarvitamist ja ei lähe ravile. Seetõttu tuleb temaga piire seades arvestada ainult reaalse käitumisega, mis on kõigile nähtav.

Mis teeb piiride seadmise emotsionaalselt nii raskeks?

Sageli on sõltuvuse küüsi langenud inimene kainena äärmiselt tore ja meeldiv ning seetõttu on temaga kooselu nagu õhukesel jääl kõndimine. Kuni jää kannab, on elu normaalne, kõik sujub ja perekond toimib. Paraku ei tea sa ette, millal jää murdub ja sul tuleb kõigega üksinda hakkama saada.

Piiride seadmise teevad kõige keerulisemaks erinevad tunded. Need tõmbavad sõltlaste pereliikmeid pidevalt tagasi kaassõltuvuse konksu otsa, nii et lõpuks ei tea keegi enam, mis on õige ja mis vale.

Kohusetunne. Sõltlaste elukaaslased tunnevad tihti, et nad peavad rohkem vastutama, sest muidu kukub kõik kokku. Liigne kohusetundlikkus teebki piiride seadmise eriti raskeks ning just seetõttu ei julge lähedased lasta tal kogeda oma tegude tagajärgi, vaid pakuvad mugava maandumise. Piir teie vahel on hägune, kui sa ei ole kindel, kes mille eest päriselt vastutama peaks. Kui sulle tundub, et sina pead tema majale katuse panema, talle ostma auto, otsima ravi, leidma töö, maksma puhkusereisi eest, siis sa tegelikult ületad enda piire ja võimaldad tal jätkata oma eluviisi.

Süütunne. Süütunne on tihedalt seotud vastutusega. Kui piirid on hägused, siis võtame teiste eest liigselt vastutust ja tunneme teravat süüd, kui me seda ei tee. Võib-olla tunned sa end süüdi, et sa ei lase lapsel temaga kohtuda, kuigi laps teda igatseb. Sa tunned end süüdi kui laps pettub, kuigi tema unustab lapsega seotud kokkuleppeid. Süü oma laste ees ei lase sul minna lahku, kuigi see oleks kõigile parem. Lisaks tunned end mingil põhjusel süüdi ka partneri käitumises.

Laste eest ei ole mõtet varjata, kui vanem on sõltuvushaige. Haigustest enamasti saab terveneda, kui minna arsti juurde ja alustada raviga. Kui teil on lapsed, siis võta lapse igatsust teise vanema järele tõsiselt ja katsu leida viis, kuidas nad saaksid kohtuda ja teha ühiseid asju siis, kui ta on kaine. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb ka lastega rääkida ja seletada olukorda nende eale kohaselt. Lapse turvalisus on olulisem kui suhte hoidmine vanemaga, kes ei ole vastutusvõimeline.

Häbi. Kui peres on alaealised lapsed, siis on alati ebamugav neile ausalt selgitada teise vanema puudumist, joovet, unustamist või vägivaldsust. Häbi ei lase nimetada asju õige nimega. Selle asemel hakkame olukorda vähendama ja ilustama. Häbi tekitab tunde justkui me oleksime vastutavad teise käitumise eest ning see omakorda takistab laste kogemusi, tundeid ja mõtteid ära kuulata. Nad ei vaja joobes vanema käitumise õigustamist, vaid ärakuulamist. Lapsed vajavad lahendusi, mis lähtuvad nende turvalisusvajadusest.

Väsimus. Aastate jooksul tekib loomulikult kurnatus. Sa oled väsinud sellest, et sa ei saa teda usaldada, oled väsinud liigsest vastutusest ja stressist. Arusaadavalt on sellises seisus raske võtta end kokku ja hakata piire seadma, sest igal juhul tuleb arvestada teise aktiivse vastupanuga. Tavaliselt ei taha kaassõltlased abi paluda, kuigi nad seda väga vajavad. Leia sõpru, naabreid, pereliikmeid, kes saaksid vähendada sinu koormat kas või aeg-ajalt. Sa vajad piiride seadmiseks energiat. Seetõttu võiks enesehool st (st trenn, puhkus hobid) olla sinu elus esikohal.

Lootus. Vanasõnagi ütleb, et lootus sureb viimasena. Kui sõltlane oskab hästi mesijuttu rääkida, siis on kerge jääda uskuma, et ta saab oma aru eksimustest ja muudab ennast.  Kui sa ise sõltud temast mingil muul viisil, siis on lootus samuti väga visa kaduma, sest sa ei taha loobuda temaga seotud headest asjadest.

Lootus, et tema muutub, on üks peamisi takistusi, mis ei lase pereliikmetel enda piire austada ja väljendada. Sõltuvuste puhul muutub lootus osaks eitusest, sest me vähendame tema käitumise mõju nii endale kui ka lastele.

Piiride seadmine sõltlasega on kõigile raske, aga kõige esimene asi on lahti lasta lootusetutest lootustest. Sina ei vastuta mitte tema eest, vaid enda ja laste eest, mistõttu reaalsuse tunnistamine on sinu kõige suurem abiline.

Mida tähendab piiride seadmine sõltlasega?

Piirid on enesekaitse. Piirid on vajalikud sinu ja laste turvalisuse tagamiseks. Kui sõltlane on harjunud, et sina võtad vastutuse üle, siis võib ta kergesti hakata sind süüdistama hoolimatuses. Piiride seadmine ei tohiks olla kellegi karistamiseks, vaid see on vastus olukorrale kus sa ei saa temaga arvestada.

Kui sa tahad seada piire, siis sa ei laena talle raha, kui tal on näpud põhjas. Sa ei anna talle autot, kui ta on joonud või tsüklis. Koju jäämine, et tema joomist kontrollida, ei ole piir. Kui sa oled nii teinud, siis võiksid endalt küsida, kes keda tegelikult kontrollib – kas tema mind või mina teda?

Toetu sellele, mida sa saad kontrollida. Realistlikud piirid ei sõltu sellest, kas ta tunnistab oma sõltuvust või mitte. Kui sa võtad temalt lubadusi või sead talle ultimaatumi, siis see ei ole piir. Parem keskendu tema asemel endale, sest piir on tegu või käitumine, mis on sinu võimuses.

Näiteks kui te lähete üritusele, kus ta võib end täis juua, siis mõtle enne seda üritust välja, kuidas sina koju saad. Sa ei jää teda sinna kontrollima, sest tema joomine ja muud valikud ei allu sinule. Sa ei istu ise ega luba lastel istuda tema autosse, kui ta läheb rooli joobes peaga vaid otsid selleks sõiduks teise võimaluse või loobud sõidust.

Selged piirid järgnevad konkreetsele sündmusele. Kindlasti ei ole mõtet laskuda vaidlusse, kas ta joob liiga palju või mitte. Oluline on rahulikult ja adekvaatselt reageerida sellele, mis toimub. Näiteks kui ta joob end pildituks, siis sellele järgneb sinu konkreetne tegu.

Sõnasta piir selgelt ja lühidalt. Eriti tähtis on, et sa ei hakka pikalt selgitama või õigustama, miks sa mingi piiri sead. Piirid on sinu olemuse peegeldus – sinu väärtuste, vajaduste ja tunnete väljendus. Kui sulle ei sobi, et ta õhtuti joob kuus õlut, siis seal on sinu piir. Ütle talle lühidalt, mida sa tahad ja veel lühemalt, mida sa ei taha ning käitu vastavalt.

Jää piiride juurde ka siis, kui ta sinuga manipuleerib. Sõltuvusega kaasneb alati eitus ning seetõttu on nad osavad manipuleerijad. Ta võib sinu mõjutamiseks ära kasutada teie lapsi ja tekitada tunde, et ainus võimalus on leppida ja teha asju nii, nagu temale sobib.

Sõltlased on paljuski sarnased lastega, kes hakkavad jonnima, kui nad ei saa kohe seda, mida tahavad. Pea meeles, et tema reaktsioon tähendab, et sa seadsid piiri, mis sunnib teda täiskasvanuna käituma. Kui ta peab võtma mingis asjas ise vastutuse ja see on talle ebamugav, siis ta hakkab protestima.

Hea piir on selline, mida sa oled päriselt valmis hoidma. Kui pettumus on suur, siis kipuvad ähvardused ja ultimaatumid kergelt tulema. Kui sa sead piire vihahoos ja sellele ei järgne sinu tegusid, siis sa ainult süvendad tema lugupidamatust enda suhtes. Parem mõtle enne välja, mida sa vajad ja miks see on sulle tähtis ning jää enda valiku juurde. Küsi enda käest: kas ma suudan seda piiri hoida või mitte? Selgus nõuab julgust. Vastasel juhul saab sinust uksematt, keda keegi tähele ei pane.

Lõpeta päästmine. Päästmine tähendab, et sa võtad endale vastutuse kellegi ebamugava olukorra eest. Sa teed tema eest ära asjad, mis on talle jõukohased, aga ta lihtsalt ei tee neid. Kui sa lõpetad päästmise, selgub tõde – ta kas muudab ennast või jätkab vanaviisi.

Näiteks sa ei helista ega valeta tema ülemusele, kui ta on tsüklis, vaid lased tal endal tagajärgedega tegeleda. Sa ei maksa kinni tema teraapiat või lennupiletit, vaid lased tal tööle minna ja oma kulude eest ise vastutada. Sa ei lähe mitmele kohale tööle, kui ta on juba pikemat aega töötu.

Selged piirid on mõõdetavad ajas ja ruumis.

See tähendab ka seda, et sina otsustad, kui kaua sa oled valmis olukorda taluma. Sea endale konkreetne ajaraam samal ajal, kui lõpetad tema päästmise. Näiteks annad endale aega kuus kuud või ühe aasta ja vaatad, mis muutub, kui sina hoiad oma piire. Kas ta jätkab samamoodi nagu enne või hakkab vastutama oma elu, pere ja tervise eest?

Sõltlaste pereliikmed on mõnikord lõputult kannatlikud, isegi siis kui nende kannatus on ammu otsas. Ajapiiri on mõtet seada ainult endale, et näha, kas sinu seatud piiridel on mõju või mitte. Kui sa ütled välja, „Sul on üks aasta enda muutmiseks või muidu ma lähen ära“ ja pärast sööd oma sõnu, siis pole see mingi piir vaid ähvardamine.

Oma piiridest kinnipidamine aitab sul aja jooksul tagasi saada eneseaustuse, sest sa tood fookuse tema pealt ära. Sa hakkad järgima seda, mis on sulle oluline, hoolitsema enda tervise ja huvialade eest. Kui muutud sina, muutub ka teie suhe ning aegamööda leiate endas hingerahu. See on käänuline ja põnev teekond, mitte ühekordne sündmus, mistõttu olge sellel teel käies endaga sõbralik ja lahke.