Hoolivus ja abivalmidus on inimesele väga vajalikud omadused. Kaassõltlastel on vajadus aidata ja vastutada teiste eest siis kui teised seda ei vaja, ei oota ega taha. Tehes häid asju valedel eesmärkidel, koguneb kohusetundliku ja ennast ohverdava kaassõltlase sisse vimm ja pettumus.

Kes on päästja?

  • Päästja näeb teisi endast nõrgemana ja abitumana
  • Ta püüab teha teiste elu korda ka siis kui teine selleks ise mingit vajadust ei näe
  • Ta aitab teisi asjades, millega nad tegelikult saaksid hakkama
  • Ta ei lase inimestel kogeda oma tegude tagajärgi
  • Ta aitab kaudselt kaasa teiste ebaterve elustiili jätkumisele

Mis on päästmine?

„Päästmine ja hoolitsemine on sünonüümid ja on seotud võimaldamisega. Võimaldamine on psühholoogia termin, mis tähendab kahjulikku abistamist” kirjutab M. Beattie raamatus “Kaassõltuvusest vabaks“

Võimaldamine on kaasaaitamine. Iga abivalmis tegu, mis aitab vastutustundetul inimesel edasi tegutseda nt juua, raha raisata,  oma kohustustest hoiduda on kaasaaitamine. Seetõttu on päästmine  teiste abistamine ebatervel viisil. Kaassõltlased aitavad teisi kohusetundest. Nad ei tunne oma vastutulelikkusest sageli ise mingit rõõmu kuna ei suuda tunnistada enda ja teiste piire.

Kaassõltlased on ei julge öelda EI ja püsida oma piirides, sest

  • teiste eest vastutuse võtmine tekitab tunde, et sa kontrollid olukorda
  • sa kardad, et teistega juhtub midagi koledat, kui sa neid ei päästa
  • sa usud, et sina tead mis on õige lahendus ja kuidas seda saavutada

Selleks, et aru saada kas ma hoian enda piire, tasub uurida oma motivatsiooni ja ootusi seoses abistamisega. Miks ma seda teen? Siiras abivalmidus ei ole seotud kõrgete ootustega teise suhtes ega enda suhtes. Südamest tulev hoolivus ei kasva välja soovist jätta endast head muljet või saada teise käest tunnustust. Tõeline abivalmidus ei takista teisel kogeda oma valikute tagajärgi ja kanda vastutust.

  • Liigne abivalmidus aitab sulle olulisel inimesel jääda kinni oma probleemidesse, ta ei kasva „suureks“, vaid muutub veel vastutustundetumaks, abitumaks ja võib kergesti kukkuda sõltuvustesse.
  • Päästmine ei lase tal kogeda halbade valikute tagajärgi ning lubab tal olla sinu suhtes hoolimatu. Ta tunneb end turvaliselt kui jätkab ebatervete valikutega. Ta teab, et sina tuled ja aitad teda alati hädast välja.
  • Päästmine ei lase tal õppida oma vigadest. Meie tegude tagajärjed on head õpetajad, nad juhivad meid tegema paremaid valikuid.

Kui sa pidevalt kedagi kaitsed negatiivsete tagajärgede eest, siis ta ei märka milline mõju on tema valikutel. Tal ei teki motivatsiooni ennast muuta ja teha edaspidi asju paremini.

Miks me muutume liigselt abivalmiks?

Liigne enese ohverdamine saab alguse lapsepõlvest ja on segu päritoluperekonna suhtemustritest ning ühiskonna ootustest hoiakutest ja väärtustest. Näiteks peeti päritoluperekonnas päästmist eeskujulikuks ja kiiduväärseks. Mäletan enda lapsepõlvest jutte vapratest naistest, kelle mees oli joodik aga näed kui tublid lapsed see naine üles kasvatas. Keegi ei rääkinud sellest, millise hinnaga see toimus.

Kaassõltlane on sageli kasvanud üles tundega, et temast sõltub kodune rahu, vanema või õdede – vendade turvalisus. Tema sees on uskumus, et tal ei ole teist valikut kui hakkama saada ja teha kõik, et teisi päästa hullust olukorrast. Ta teab, et ainus võimalus on olla tubli, vapper ja unustada kõik isiklikud mured. Laps muutub liigselt vastutavaks, sest vanemad ei suuda tema vajadusi tähele panna ja nende eest hoolt kanda.

Mõnikord on peres kõik materiaalsed vajadused rahuldatud aga laps jääb emotsionaalselt täiesti üksi, sest tal ei ole kellegagi rääkida oma muredest, hirmudest, vajadustest, mõtetest. Vanemad ootavad temalt ainult saavutusi, häid hindeid ja korras tuba.

Kaassõltlaste ebaterve hoolivus on harjumus ja tema identiteedi oluline osa. See tähendab olla kellegi jaoks oluline ja tähtis. Teiste elu elamine aitab leevendada sügavat väärtusetuse tunnet, mis on tekkinud minevikus kogetud emotsionaalse hüljatuse tõttu. Teistele vajalik olemine annab kaassõltlase elule eesmärgi, sest enda vajadustele keskendumine tekitab süütundeid.

Päästjad võimaldavad teisel jääda abituks, sest nad on südames hoolivad ja head inimesed. Nad tahavad, et teisel oleks elus kergem ja ta ei peaks kannatama. Tõukejõud, mis paneb meid teiste eest liigselt vastutama on ärevus. Päästjad keskenduvad liigselt teiste aitamisele, et leevendada enda ärevust. Teise inimese eest vastutuse võtmine pakub muredele lühiajalist leevendust. Lähedase probleemide lahendamine, tema kaitsmine paneb sind enda kohta paremini mõtlema, näitab teistele olukorda paremas valguses ja aitab tegelikku probleemi eitada. Kahjuks on asi nii, et teise päästmine tema tekitatud tagajärgedest loob probleeme juurde, sest ta muutub sellest järjest vastutustundetumaks. Mured ja sinu ärevuse tase kasvab suuremaks.

Vimm ja ohver

Kaassõltlane käitub mingis mõttes nagu Jumal, kes ei kunagi ei väsi, ei haigestu ega eksi. Ta näeb teisi nõrgemana kui nad on ja ennast tugevamana ning ootab selle eest tunnustust.

T. Hellsten kirjeldab raamatus „ Jõehobu töökohal“, Taagakandja tõmbab enda poole inimesi, kes vajavad kedagi, kes nende eest tugev oleks. Kui sul kõrval on keegi, kes on valmis vastutama, siis tekib ahvatlus muutuda inimeseks, kes midagi ei oska.“

Ühel hetkel jõuab hea ja abivalmis kaassõltlane olukorda, kus tänulikkust ja tunnustust ei tule nii palju kui ta vajab. Selle asemel hakatakse teda kritiseerima või võetakse tema abivalmidust kui iseenesest mõistetavat. Olukorrad muutuvad hullemaks ja vastutuse koorem aina kasvab. Päästja kibestub ja on solvunud. Pahameel koguneb märkamatult suureks, sellest saab vimm. Päästja hakkab ennast nägema õnnetu kannatajana ja ohvrina. Ta muutub kibestunuks ja sarkastiliseks. Kena ja abivalmis kaassõltlane muutub passiiv agressiivseks, kes annab igal võimalusel märku, et tal on kõrini.  Ta süüdistab, klatšib, kurdab, kuid ei julge anda teistele vastutust tagasi. Enamasti on tal väga raske isegi endale tunnistada, et ta ise on olukorra kaastekitaja.

 “ Taagakandja viha tuleb sellest, et ta tunneb ikka ja jälle, et teised kohtlevad teda halvasti ning ta ei saa sinna midagi parata. Kuna ta oma viha konstruktiivselt ei väljenda, saab temast vihane inimene. Tema vihane olek väljendub üleolekutundena, kibestumisena, ehk ka varjatud põlgusena“. T. Hellsten, „Jõehobu töökohal“

Tõde on see, et me ei saa teiste eest õigesti elada. Me ei saa neid ära päästa, kui nad seda ei taha. Me ei saa neid aidata, kui nad ise ei võta vastutust oma olukorra eest. Mida rohkem me aitame asjades mis on neile jõukohased, seda rohkem nad meie peale loodavad ja abitumaks muutuvad. Liigne abivalmidus ja tema kohustuste enda kanda võtmine muutub teise abitusele või sõltuvusele kaasaaitamiseks.

Kuidas lõpetada päästmise – vimma – ohvri muster?

Klassikaline kaassõltlase unistus on, et teine saab oma eksimustest aru, muudab oma käitumist ja vabandab. Niiviisi lükkab kaassõltlane vastutuse oma olukorra paranemise eest teisele inimesele, sest ta usub, et ainult tema teab mis on õige. Lootus, et alles siis kui teine paraneb, saan mina kõrvale astuda ja hakata oma elu elama ei täitu enne kui kaassõltlane ise ennast ei muuda. Lootusetutest lootustest lahti laskmine ja oma olukorra aus tunnistamine on kaassõltuvuse tsüklist välja astumisel esimene samm.

T. Hellsten pakub oma raamatus lahenduse „ Taagakandja tervenemine algab siis kui ta küsib endalt: „Miks ma lasen teistel endaga nii käituda?“ Enam ta ei  küsi,: Miks see minuga juhtub?“ Ta hakkab mõistma, milles on tema süü ning võtab vastutuse enda ja oma elu eest.

Päästmise asemel:

  • Märka ja hoolitse regulaarselt enda vajaduste eest
  • Hoidu andmast nõu ja abi, kui seda pole küsitud
  • Tee selgeks enda piirid. Mis on sinu vastutada ja mis mitte?
  • Märka, kas teise abipalve sobib sinu vajaduste ja plaanidega
  • Väljenda enda piire. Ütle ilma vimmata mida sa mõtled, tunned ja vajad

Kui sa tunned, et sind on ära kasutatud, siis on aeg visata Jumala mask kõrvale. Sa oled ka inimene, kellel on oma tunded, vajadused ja õigus puhata. Sa ei pea kohe appi kargama ja nõu andma, kui sulle tundub, et mõni inimene ei saa hakkama. Küsi endalt: Kas minu vahele sekkumine ja abivalmidus toob mulle lühiajalise või pikaajalise kasu? Lühiajaline kasu võib olla näiteks see, et täna ta ei ründa, ei jää tööle hiljaks, jätab mind rahule jne. Pikaajaline kasu oleks see, et ta saab teada, et ta peab minema AA-sse, ta peab ise vastutama enda ärkamise eest, ta peab ise leidma lahenduse. Pikaajaline kasu on see, mis annab inimesele tema vastutuse tagasi ja tal on võimalus käituda täiskasvanuna.

Kaassõltuvuse mõtte ja käitumismustrite muutmine vajab kannatust, kuna see on sügav harjumus asjadele reageerida iseennast ignoreerides.  Tervenemine on protsess, mille keskmes on märkamine, teadlikkus, harjutamine, ausus ning endasse heasoovlik suhtumine. Ebatervetest harjumustest loobumine võimaldab  avastada elurõõmu ja kasvatada oskust ehedalt suhelda.

Kert Grünberg on holistilise regressiooni terapeut, recovery coach, kaassõltuvuse/suhtesõltuvuse  nõustaja, vabastava hingamise ja TRE juhendaja. Kert juhendab kaassõltuvuse tugigruppe alates 2008 aastast.

22. aprill – 14. juuli 2021 „ Eneseväärtustamise 12 sammu“, toetusgrupp kaassõltlastele ja suhtesõltlastele. Soodushind kehtib kuni 8. aprillini. Esimesed kolm kohtumist toimuvad zoomi vahendusel. www.hingamistuba.ee