Perfektsionism esineb sageli koos kaassõltuvusega, millega kaasnevad märksõnad on rahulolematus, närimine teiste vigade kallal, võimetus lõdvestuda ja liigne kohusetundlikkus. Sellel kõigel on üsna kõrge hind, kui me ei julge asju muuta.

 Veebilehel www. coda.org  kirjeldatakse kaassõltlaste tüüpilisi käitumismustreid. Toon siin välja neli ühist joont, mis esinevad nii perfektsionistidel kui kaassõltlastel.

1.Madal enesehinnang. Perfektsionistide ja kaassõltlaste jaoks on kuvand ja edukus tihti enesehinnangu alustalad. Seda rolli täidavad kõikvõimalikud välised asjad nagu karjäär, rikkus, ilus kodu, edukas abikaasa, tublid lapsed, veatu välimus või loendamatud diplomid.

Võiks eeldada, et saavutustele pühendunud inimestel on väga kõrge enesehinnang kuid tegelikult näevad nii kaassõltlased kui perfektsionistid tohutult vaeva, et tõestada oma väärtust. Sügaval sisimas tunnevad nad ennast ebapiisava ja tühisena.

Välisele ülesehitatud enesehinnag on habras, sest välised asjad on alati muutumises ja ei allu meie kontrollile. Enesehinnangut saab kasvatada vaid seestpoolt. Näiteks kui sa pead kinni endaga tehtud kokkulepetest. Oluline on tundma õppida ja sõbraks saada Sisemise Kriitikuga kuna tavaliselt on tema eesmärk sind aidata:) Oskus olla endaga lahke, mõistev ja kaastundlik aitab sul eluraskuste puhul olla paindlik ja vastupidav.

2. Sõnakuulelikkus. Meeldida tahtmise muster on enamasti tuttav kaassõltuvuse kontekstis. See võimaldab näiliselt kontrollida teiste arvamust ja luua endale võimalikult turvaline keskkond. , kuid sellega kaasneb oluline probleem. Liigne kuulekus ja hirm konfliktide ees muudavad inimese teiste jaoks nähtamatuks. Kui ta usub, et kriitika vältimiseks tuleb vaikida oma tegelikest tunnetest, mõtetest ja vajadustest siis muutub ta “tapeediks”.

Tubli inimesena on sageli hinnatud kolleeg ja kaaslane kuid sisimas ei tunne ta sellest rõõmu, sest ta teeb kõike kohusetundest ja on vaid peegeldus teda ümbritsevatest inimestest.

3. Kontrollivajadus. Enamik inimesi muutub kontrollivaks, kui olukorrad on pidevalt ettearvamatud. Aja jooksul tekitab see kaassõltuvuse, kus inimene keskendubki teise inimesega seotud “halva” ärahoidmisele ja unustab enda. Sellega kaasnev perfektsionism muutab inimese eriti ärevaks, kriitiliseks kus igasuguseid eksimusi ja vigu dramatiseeritakse. Kui asjad ei lähe plaanipäraselt, siis elavad nad seda väga valusalt üle. Näiteks kui laps ei saa eliitkooli sisse tunneb ta end vanemana läbikukkununa. Kui keegi väljendab konstruktiivset kriitikat siis ta tunneb end üleni ebapiisavana.

Lahendus oleks see, kui õpime tegema vahet asjadel mida saab kontrollida ja mida mitte. Hea on anda teistele tagasi vastutus nende osa eest, sest kui nad ei koge tagajärgi ei õpi nad ennast kokku võtma. Suur oskus on näha eksimusi kui kasvukohti mitte kui häbiposti.

4. Eitamine. Kaassõltuvus tekib sageli siis kui arvame, et saame elada koos ainult teise heade omadustega ja suudame kontrollida tema halbu omadusi. Selleks hakatakse vähendama asju, mis teise juures on häirivad ja loodetakse et need aja jooksul muutuvad. Perfektsionism seostub kaassõltuvusega siis kui veatu kuvand mida väljapoole näidatakse on tugevalt vastuolus tegelikkusega. Kuigi abielus on suhted keerulised, postitatakse fotosid kus kõik näib ideaalne. Kuigi raha on vähe, ostetakse väga kallis auto. Välise perfektse kuvandi hoidmine pakub loomulikult ajutist turvatunnet kuid ärevus sellega koos vaid kasvab.

Probleemide ignoreerimine ja vähendamine on tegelikult endale valetamine. Tervenemine kaassõltuvusest ja perfektsionismist algab siis kui oleme valmis elu reaalsusega silmitsi seisma ning tunnistama oma tegelikku olukorda. See on valus protsess, kuid annab võimaluse teha enda ja laste suhtes hoolivaid valikuid.

Kuidas tekib perfektsionism ja kaassõltuvus?

Mõlemad mustri eelduseks on range, jäikade reeglitega keskkond, kus vähemalt üks vanematest on ettearvamatu käitumisega, liiga hõivatud, emotsionaalselt külm või väga kõrgete ootustega. Sellises perekonnas tunneb laps, et ta pole piisavalt hea sellisena nagu ta on. Ta õpib iga hinna eest vältima kriitikat.

Tegelikult on igal lapsel õigus olla ebatäiuslik ja eksida. Püüd olla veatu on vastureaktsioon millega laps kaitseb ennast ebaturvalise maailma eest. Kui sinu turvatunne lapsena sõltus sellest kui tubli sa olid siis perfektsusest sai tööriist, mis aitas sul olukordi kontrollida. Need lapsepõlves õpitud oskused viivad täiskasvanuna liigse enesekriitilisuse, tugeva kontrollivajaduse ja madala enesehinnanguni.

Kuidas mõjutab perfektsionism meie elu?

Ärevus ja stress. Ma ei mäleta, et oleksin kohanud tasakaalukat perfektsionisti, sest liigne kohusetundlikkus, täiuslikkuse tung ja kontrollivajadus ei lase tal kunagi olla tulemusega rahul ja sunnib kõike viimse hetkeni lihvima ja täiustama.

Ületöötamine ja läbipõlemine. Ta on saavutustele orienteeritud tööloom, kellel on kogu aeg kiire. Näriv tunne, et ma ei ole piisav, mul pole piisavalt, ma ei tee piisavalt  põhjustab liigset enese piitsutamist ja viib läbipõlemiseni. Puhkuse ajal ja nädalavahetustel töö tegemine on normaalne, tal ei ole hobisid ega sõpru.

Elamata elu. Perfektsionistidele omane must-valge mõtteviis paneb uskuma, et valikud peavad olema alati õiged. See hoiab pidevas mugavustsoonis, kus asjad on kontrolli all ning tuttavad. Soov teha ainult õigeid valikuid muudab elu igavaks.

Eksimustest on alati palju õppida aga kui perfektsionistil läheb kuskil midagi halvasti siis ta rohkem seda teha ei taha. Tal kaob huvi selle asja vastu ära ja ta leiab palju loogilisi põhjuseid miks ta rohke ei proovi. Tegelikult on selle taga häbi ja hirm teiste kriitika ees.  

Julgete muutuste tegemine või uute asjade katsetamine tekitavad elususe tunde. Tähtis on see, et isegi kui sul kohe kõik ei õnnestu, siis oled valmis endale andestama ja uuesti proovima.

Probleemid lähedusega. Liigne hõivatus, rahulolematus ja kiirustamine ei jäta suhete loomiseks lihtsalt ruumi, sest sügavad ja lähedased suhted eeldavad aega. Tööst saab justkui ustav kaaslane, mis ei jäta kunagi maha.

Ometi kaasneb tubli töölooma eluga üksindus. Me vajame regulaarset teistega suhtlemist, emotsionaalset lähedust ja puudutust. Need on igati normaalsed vajadused mitte luksus. Sotsiaalsete olenditena on meil vajadus kuhugi kuuluda ja tunda, et oleme mõistetud ja teretulnud

Mida selle kõigega peale hakata?

Kuigi tegemist on lapsepõlvest pärit uskumuste ja mustritega, mis ideaalis vajavad pikemaajalist teraapias käimist siis pakun sulle mõned käepärased harjutused, millega oma tervenemise teekonda alustada.

Lase latt allapoole. Kui meil on endale liiga kõrged ootused, siis see on pidev stressi allikas. Mõtle, mis valdkonnas ma võiksin olla endaga sõbralikum? Millistest ootustest ma võiksin loobuda?

Tee meelega mõni väike viga. Kui sul peab kodu olema kogu aeg väga puhas ja asjad oma koha peal, siis luba endale või teistele pooleks päevaks korratust. Märka, kas sa suudad lõdvestuda. Kas maailm kukub kokku?

Normaliseeri eksimine. Mõtle asjadest mis viltu läksid, kui õppetundidest. Mida sa järgmine kord teisiti teeksid kui olukord korduks? Millist väärtust eksimus sulle õpetas?

Tuvasta ja vaidlusta oma Sisemine Kriitik. Reeglina ta liialdab, ta korrutab sulle asju kõik või mitte midagi võtmes. Õpeta endale suhtumist, et piisavalt hea ongi piisav. Sa ei pea tegema rohkem.

Kert Grünberg, www.hingamistuba.ee

Kaassõltuvusnõustaja, tugigruppide juhendaja, coach ja holistilise regressiooni terapeut.