Sõltuvused põhjustavad palju segadust, kuna see on mitmenäoline ja laia skaalaga nähtus. Seetõttu on inimestel raske adekvaatselt hinnata, kas neil on probleem või mitte. Vabatahtlikult ei ole enamasti keegi nõus tunnistama, et ta on sõltuvuse küüsis, kuna reegelina peetakse sõltlaseks kedagi, kes ei saa oma eluga enam üldse hakkama.

Praktikas kohtan sageli inimesi, kelle elu kontrollivad mingid ained või tegevused. Väliselt tulevad nad väga hästi toime – käivad tööl, kasvatavad lapsi ja täidavad oma kohustusi. See võib aastaid varjata kasvavat probleemi.

Patric Carnes, USA Meadows keskuse sõltuvusekspert ütleb, et sageli on inimesel korraga vähemalt kolm või neli sõltuvust, mis kordamööda aktiveeruvad vastavalt olukorrale ja tekitab veel enam segadust.

Ometi käituvad sõltuvusse jäänud inimesed üllatavalt sarnaselt. Olgu sõltuvuse keskmes alkohol, hasartmängud, töö, pornograafia või suhted – sõltuvuse tekkemehhanismid on üllatavalt sarnased. Just seetõttu korduvad peaaegu kõigi sõltuvuste puhul samad ohumärgid.

Miks on enda sõltuvust raske märgata?

Sõltuvused ei teki üleöö.See, kui keegi ühest korrast sõltuvusse jääb on pigem harv nähtus. Alguses on see lihtsalt üks süütu tegevus, mis tekitab väga hea tunde ja loomulikult tahab inimene seda korrata.

Piir harjumuse ja probleemse käitumise vahel hakkab vaikselt nihkuma. Reeglina märkavad probleemi esimesena sõltuvuses inimese lähedased. Kuna inimene ise ei pane tähele, et tema reaktsioonid on muutunud, siis tasub usaldusväärsete pereliikmete tagasisidet võtta alati tõsiselt.

Sõltuvus ei tähenda ainult alkoholi ja narkootikume.

Sõltuvused jagunevad ainesõltuvuseks (alkohol, nikotiin, narkootikumid)  ja protsessi sõltuvusteks, mille puhul tekitab sõltuvust mingi tegevus. Nende hulka kuuluvad näiteks  hasarmängud, pornograafia, söömine, poodlemine, töö, trenn, suhted, sotsiaalmeedia ja arvutimängud. Kuigi protsessisõltuvused tunduvad vähem ohtlikud, siis tegelikkuses võivad need meie elu mõjutada sama tõsiselt nagu ainesõltuvused.

Sõltuvuse neli olulist tunnust.

Olenemata sõltuvusest iseloomustavad inimese käitumist kindlad käitumismustrid, mille järgi on võimalik hinnata oma probleemi suurust. Kui sa tunned ennast ära mitme  järgneva tunnuse puhul, siis on mõistlik otsida abi. Kuna osad sõltuvuseks muutunud tegevused on eluks vajalikud nt söömine ja seks, siis vajavad ka nendest tervenejad spetsialistide abi.  Ära jäta ennast üksi!

1. Sundmõtted

Esimene asi mille järgi hinnata oma sõltuvuse tugevust on mõtted. Kui sageli ja kui pikalt sa mõtled alkoholist, seksist, arvutimängust, oma partnerist jne? Kas sa ei leia enne rahu kui oled tarvitanud või tegutsenud?

Ainesõltlastele on sundmõtted väga tuttavad. Ta planeerib oma tegevust regulaarselt, et aine oleks igal juhul kättesaadav ja et tal oleks võimalus tarvitada. Kas mul on kodus piisavalt..? Kas ma jõuan poodi õhtul enne kella kümmet? Kas seltskonnas keegi veel suitsetab? Millal ja kus ma diileriga kohtun ? Milline pakiautomaat on kõige lähemal?

Protsessisõltuvusega kaasnevad samuti sundmõtteid, mis omakorda kasvatavad tungi. Suhtesõltlane kontrollib kümme korda minutis oma telefoni. „Kus ta on, millal ta helistab? Kas ta juba vastas?“ Kaassõltlase mõtted keerlevad palju selle ümber, kas ja millal partner jälle jooma hakkab. Ta planeerib oma elu ja käimisi partneri tsüklite järgi.

Seksisõltlane fantaseerib palju seksist ja planeerib järgmist seiklust. Söögisõltlase neelud käivad enamasti teatud toitude järele, ta planeerib ning unistab söömisest.

2. Kontroll

Sõltlaste elu keerleb ümber tungiva vajaduse kontrollida, et ta saaks tarvitada just siis kui tema tahab. Ta ei lähe kuhugi ilma ettevalmistuseta ja ta planeerib oma asju vastavalt sellele.

Sageli usuvad inimesed siiralt, et ta saab igal hetkel loobuda kui ta vaid tahab. Tegelikkuses asjad enamasti nii ei lähe ja see on peamine põhjus, miks häbitunne kontrollib sõltuvust. Sõltuvusse jäänud inimene ei taha endale tunnistada ega kellelegi rääkida, et tema elu on kaoses ja ta ei suuda lõpetada.

Sõltuvuse üks paradokse ongi see, et mida rohkem inimene püüab oma tarvitamist või käitumist kontrollida, seda enam kaotab ta selle üle kontrolli. Samal ajal kasvab vajadus kontrollida olukordi ja inimesi enda ümber.

3. Tolerants

Üks kord aastas üle piiri minemine ei tee kellestki sõltlast. Sõltuvuse tekkeks on vaja regulaarselt suurenevaid koguseid.

Kui plaan juua õhtul klaas veini lõpeb pudeliga siis esimene kord hakkab enamasti väga paha olla. Kui pudel veini igal õhtul muutub tavaliseks siis ei pane ta seda enam tähele, see on normaalne eluviis.

Ka protsessisõltuvuste puhul kujuneb aja jooksul välja tolerants. Tegevus ja olukord, mis alguses tekitas põnevust või leevendas pingeid, muutub tavaliseks. Selleks, et kogeda samasugust rahulolu või erutust, kulub rohkem aega või otsitakse järjest intensiivsemaid elamusi.

Kuigi tegevused on erinevad, on muster sama – aju harjub tegevusest saadava dopamiinilaksuga ning sama tugeva emotsiooni saavutamiseks on vaja suuremat või pikemat stimulatsiooni.

Tolerants ei väljendu ainult aja või koguse suurenemises. Sageli harjub inimene ka kaasnevate tagajärgedega. See, mis alguses tekitas süütunnet, ärevust või hirmu, muutub aja möödudes tavapäraseks. Nii hakkabki ta pidama normaalseks pidevat alandamist, stressi, unepuudust, võlgu, konflikte või emotsionaalset kurnatust.  Ta ei näe kui palju on tema elukvaliteet langenud.

4. Jätkamine hoolimata tagajärgedest

Üks olulisemaid sõltuvuse tunnuseid on see, et jätkatakse tarvitamist hoolimata kahjulikest tagajärgedest. Inimene võib kaotada raha, jääda tööst ilma, kaotada hooldusõiguse, kuid ta ei suuda tunnistada, et tal on tõsine probleem või et ta peaks minema ravile ja teraapiasse.

Aja möödudes harjub inimene elama piiri peal. Pidev ebakindlus tuleviku osas, tülid, unepuudus, ärevus, depressioon või pereliikmete pettumus võivad muutuda normaalseks. Ta ikka veel usub, et järgmine kord ta suudab kontrollida oma sõltuvust.

Tagajärjed, mis kahjustavad inimese toimetulekut ja teiste pereliikmete turvalisust eristavad harjumust sõltuvusest. Kui aine või tegevus hakkab kahjustama tema emotsionaalset tervist, majanduslikku toimetulekut , tööelu, suhteid siis on põhjust võtta midagi ette.

Millal tasub otsida abi?

Häbi paneb inimese uskuma, et ta peab oma probleemidega üksi toime tulema. Just seetõttu jõutakse abi otsimiseni alles siis, kui inimene on kaotanud midagi väga olulist. Tegelikult on üksinda väga raske jagu saada, sest sõltuvused tekitavad tohutus koguses piinlikke olukordi.

Nõustamisele tasub minnna kohe kui sul on tekkinud kahtlus, mitte alles siis kui kõik on kontrolli alt väljas. Kui sa märkad endas mitut sõltuvuse tunnust siis ei maksa loota, et asi laheneb iseenesest.

Hea võimalus on alustada ausast enesevaatlusest. Küsi endalt või aruta usaldusväärse inimesega:

• Kui palju aega kulutan ma selle aine või tegevuse peale mõtlemisele?
• Kas ma suudan lõpetada siis, kui olen nii otsustanud?
• Milliseid tagajärgi on see harjumus juba põhjustanud minu tervisele, suhetele, tööle või rahalisele olukorrale?
• Kas minu lähedased on väljendanud selle harjumuse pärast muret?

Sõltuvused ei teki üleöö ega puuduta ainult alkoholi või narkootikume. See võib välja areneda ka täiesti normaalsetest ja igapäevastest tegevustest – tööst, ostlemisest, treenimisest, nutiseadmetest  ja isegi suhetest. Olenemata sellest, millest inimene sõltub, korduvad sageli samad ohumärgid: sundmõtted, kontrolli kaotamine, tolerantsi kasv ja jätkamine vaatamata kahjulikele tagajärgedele.

Kõige olulisem samm on märgata neid muutusi võimalikult varakult. Mida kauem sõltuvus kestab, seda enam hakkab see kujundama inimese mõtteid, valikuid ja suhteid. Samas ei pea keegi sellega üksi toime tulema. Taastumine algab hetkest, mil inimene julgeb endale ausalt tunnistada, et tal on probleem, ning otsustab abi vastu võtta.